Eduard Korotin: maailmatasemel tantsimiseks on lapsel vaja häid vanemaid
Võistlustantsijate absoluutsesse tippu kuulunud ja nüüd oma tantsukoolis treeneri ametit pidav Eduard Korotin meenutas "Prillitoosis" oma võistlustantsijakarjääri ning ütles, et maailma parimaks võistlustantsijaks saamiseks peavad lapsel olema head vanemad. Tema sõnul füüsilised eeldused võivad lapsel olla, aga tahtmine tantsida on siiski kõige tähtsam.
"Võistlustantsuga alustasin üheksa aastaselt, trenni läksin ma koos oma sõpradega, kodus emale ütlesin, et läksin tantsutrenni. Minu vanemad toetasid seda ja toetavad siiamaani," meenutas Eduard Korotin oma tantsukarjääri algust.
"Kui ma tantsimisega alustasin, ei olnud võistlustants eriti populaarne, see oli nagu kunsti- ja tantsuring. Hiljem, kui ma võistlema hakkasin, teadsin juba, et see on puhas sport. Praegu kõik vanemad, kes oma lapsed trenni toovad, teavad, et see on sport."
Korotini sõnul pole tal vahet, kas teda nimetatakse peotantsijaks või võistlustantsijaks, talle lihtsalt meeldib tantsija olla. "Mulle meeldivad inimesed, kes tantsivad, ükskõik, kas nad võistlevad või lihtsalt tantsivad ja saavad sellest emotsioone," sõnas Korotin.
Korotini esimene treener oli Veldo Timm, kellega ta kohtub siiani peaaegu iga nädal mõnel võistlustel. "Ta töötab siiamaani ja tal on väga edukad paarid."

"Võistlustantsupaari Kristiine Esko ja Eduard Korotini imidž oli ikkagi must," meenutas tantsukleitide õmbleja Asta Lump, kes õmbles edukale paarile võistlustantsuriideid seitse hooaega. "Võistlustantsuriiete õmblemine on omaette teadus. Iga kleidiga kaasneb oma lugu. Tantsukleitide jaoks tegelikult lõikeid ei olegi, tantsijale õmmeldakse kleit selga nagu maole ning arvestada tuleb väga paljude detailidega nagu keha liikumine, erinevad võimalused, mis toonid tantsijatele sobivad, milline valgus on tantsusaalis."
Lump meenutas, et tol ajal, kui Korotin ja Esko võistlesid, ei olnud ju kangaid saada. "Tantsijatel peavad privaatsed tsoonid olema kaetud ja beež värv oli üldse keelatud. Kui tantsijal olid jalas näiteks beeži värvi püksikud, võis saada alguses hoiatuse või isegi disklahvi."
"Tipptasemel tegijatel kujuneb välja oma stiil. Eduard oli ainuke Ladina-Ameerika tantsude tantsija ja Eestis kõige kõvem tegija ning tema oli juba tol ajal isiksus," meenutas Lump. "Mul on nii meeles, kui nad tahtsid oma imidžit vahetada ja tahtsime teha neile midagi uut ja värsket, aga meil oli ainult 60 sentimeetrit riiet ning väga vähe aega, pidime nelja päevaga Kristiine Esko kleidi valmis saama. Tegime siis kõigepealt püksikud, mis venitasime üles rinnuni, panime õla pealt tripid paika. Siis jäi kaks tükikest üle, mis õmblesime lihtsalt kleidile külge. Kui nad platsile läksid, siis inimesed ei tundnud neid ära. See kleit mängis niivõrd teistmoodi, et avas neid ka tantsupaarina tantsupõrandal uutmoodi."
"Nüüd ma tean täpselt, et kõige rohkem maitsevad mulle need emotsioonid, mis tulevad peale trenni, see, kuidas me tegime trenni ja mis oli trenni ajal saalis, oli minu jaoks palju maitsvam, mulle meeldib see sõna. Kui ma seda meenutan, siis on mul hea tunne."
"Et saada maailma parimaks võistlustantsijaks, peavad lapsel olema head vanemad, kes teavad, mis on hea nende lapsele. Füüsilised eeldused võivad olla, aga tahtmine on kõige tähtsam, sest kõike on võimalik treenida," ütles Korotin, kelle jaoks tants on kogu tema elu.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Prillitoos", intervjueeris Reet Linna