15. aprill 2019 läks Pariisi ajalukku päevana, mil süttis põlema Notre Dame'i katedraal ehk Pariisi Jumalaema kirik. Tulekahjus varises kokku katedraali haritorn, osa katusest ning võlvlagi.

"Mu poeg helistas mulle sel päeval ja ütles, et tee aken lahti ja vaata paremale, kus oli näha väga suurt musta pilve," meenutas näitleja Ene Rämmeld, kes juba aastakümneid Pariisis elab. "Nutt oli kurgus, sest alles 2013. aastal oli väga pidulikult tähistatud kiriku 850. sünnipäeva. Tulekahjuga seoses sain aru, et katedraal kuulub juba 1789. aastast prantsuse rahvale. Enne tulekahju olin näinud katedraalis minu hea tuttava orelimängija Aare-Paul Lattiku esinemist. See oli üks viimaseid esinemisi, sest mõni aeg peale seda toimuski tulekahju."

Rämmeldi sõnul helistati talle tulekahju ajal suisa Eestist ja ahastati, et miks tuletõrjujad ei hakka ometi kustutama. "Probleem oli selles, et katedraalis on kõige suuremad kirikuvarad, sealhulgas Jeesuse surilina ja okaskroon. Aga mis oli selles loos kõige kohutavam, millest saime teada alles hiljem, et hakati otsima peavarakambri hoidjat, meest, kelle käes oli kõige tähtsama varakambri võti ja kes oli sel ajal hoopis Versaille'is. Kui ta kiirrongiga Pariisi südalinna jõudis, siis ei pääsenud ta kohe politseinike piiramisrõngast läbi ja see kõik võttis aega," selgitas Rämmeld. "Tulekahju kustutamine viibis ka seepärast, et kirikust päästeti aardeid."

Kohe pärast tulekahju toimumist tegi Prantsusmaa president Emmanuel Macron avalduse, et viie aasta pärast on katedraal uuesti avatud ning selleks hakati otsima toetajaid ja sponsoreid. "Alles hiljuti saime teada, et kokku saadi toetusi üle maailma 840 miljonit. Riik teatas aga, et kokku läks kogu taastamine maksma 700 miljonit."

Pärast tulekahju läks peaaegu aasta katedraali puhastamise peale ning paar kuud ei tohtinud inimesed selles piirkonnas elada, sest tulekahju ajal oli plii hakanud sulama ning see on hingamisteedele väga kahjulik.

"Maalide restaureerimine võttis tohutu aja, selleks otsiti üle Prantsusmaa oma ala meistreid, kes oskaksid seda tööd teha. Mitu ateljeed näiteks töötas ainult kellade parandamisega. Kõik toimus etapp-etapilt ja võttis väga palju aega. Näiteks otsiti üle Prantsusmaa perfektseid puid, mida laetaladena kasutada ning milles ei tohtinud olla ainsatki pragu ega defekti."

"Parimatest kaevandustest toodi suuri kive. Kõige suurem töö oli terava tipuga torni taastamine, mille jaoks uuriti arhiivist materjale, milline see torn välja nägi, kuid taastades pidi ju arvestama ka kõiki tänapäeva nõudeid. Meteoroloogid arvestasid isegi välja, et 50 aasta pärast on Prantsusmaal tugevamad vihmad ja tuuled ning kõike seda võeti ehitamisel ja restaureerimisel arvesse. Tuulelipp ehk kukk tornis kaalus 25 kilo. Täielikult on välja vahetatud kirikutoolid."

Praegu käib veel figuuride, ornamentide ja lillekeste panemine torni peale ehk kaunistustööd.

"Rahvas võttis ennast kokku ja ehitab katedraali üles. Ümber katedraali on fotod kõikidest nendest ateljeedest ja kunstnikest, kes andsid katedraali taastamisse oma panuse. Inimestel peaks olema ikkagi tunne, et nad on selles samas katedraalis."

President Macron lubas, et katedraal avatakse selle aasta 8. detsembril väikeste ürituste korraldamiseks, aga Rämmeldi sõnul pole veel teada, millal suuri masse katedraali lubatakse. "Selge on ju ka see, et sellest katedraalist saab jälle üks ülemaailmne hüsteeria. Ma kujutan ette, et inimeste sisselaskmist tehakse ka järk-järgult, et vältida järjekordi, mis katedraali juurde tekivad, kui see kõigile avatakse, et inimesed suure jooksuga katedraali seinu ümber ei lükkaks," selgitas Rämmeld.