"Ühel hetkel sai minust tohutu rühmatreeningute fanaatik, käisin praktiliselt iga päev trennis ja ühel hetkel hakkasin mõtlema, et miks mitte seda õppima minna. Enda jaoks, et paremini teada, kuidas ja miks midagi teha," meenutas vabakutseline näitleja ja treener Kaisa Selde, miks ta otsustas treeneriks õppima minna.

"Siis tuli koroona, teatrid olid kinni ja läksingi õppima. Mäletan, et sirvisin materjale enne loengut ja kui tuli füsioloogia loeng, siis see oli minu jaoks nagu hiina keel. Õpetaja rääkis, aga ma ei saanud mitte ühestki sõnast aru. Täielik ahastus tekkis, panin arvuti kinni ja puhkesin nutma, et ma olen nii loll. Aga siis mõtlesin, et võtan ennast kokku, teen endale asja selgeks ja nii läks. Kõik on võimalik, kui tahe on suur," ütles Selde, nüüdne rühma- ja personaaltrennide treener. 

Kuigi Selde algne mõte oli enda jaoks õppida, siis mingil hetkel tekkis hasart teha ikkagi ka eksamid ära ja edasi tuli mõte, et kuna ta on juba nii palju aega sellele pühendanud, miks siis mitte ka treeneritööd teha. "Võib juhtuda, et treeneritööst jääb sõltuvusse," lisas ta.

"Kui tulla teatritöölt ja astuda vabakutselise ellu, siis see on väga-väga hirmutav," meenutas Selde, kes kaalus ligi kolm aastat, enne kui vabakutseliseks otsustas hakata. "See maandumine on pehmem, kui on kuhugi minna ja midagi teha," ütles Selde, kes tegutseb näitlejana ka edasi ning hakkab varsti Kuressaare teatri suvelavastuse proove tegema.

Selde on kõrvalt näinud jõusaalihirmu, et kardetakse jõusaali minna ja eratreener võetakse kõrvale, et tekitada turvamull. "Kui ma olen oma kliendiga kahekesi jõusaalis, siis aeg kaob ja me oleme justkui selle turvamulli sees, vaatame rahulikult kõik tehnikad ja masinad üle. Mul on konkreetne näide, kui ma käisin ühe neiuga Kadrioru pargis jalutamas ja tegin psühholoogitööd, et kõik on hästi, kui sa sinna tuled, mitte keegi ei vaata, sa saad hakkama. Sellist asja on väga palju."

Kuldreegel on Selde arvates see, et suure hasardiga hakatakse pihta, tehakse iga päev kogu aeg hästi palju trenni ja siis mõne nädala ja kuuga saab see isu täis, keha on väsinud ja valutab, sest ei anta mitte mingisugust taastumisaega. "Ja kui selle mõne nädalaga visuaalselt mingit resultaati ka näha ei ole, siis milleks pingutada ja lüüaksegi käega. Kõige tähtsam on ikkagi järjepidevus, see on elustiil, me jookseme maratoni mitte sprinti. Tuleb leida see kesktee, kuidas treening saaks olla sinu elu osa, mitte dikteerida sinu elu või olla sinu elust üldse väljas."