Tartes tutvustas "Ringvaate" stuudios Eesti Loodusmuuseumi kogust leitavaid putukaid. Kõige efektsem neist on põderpõrnikas. Kuigi põderpõrnikat Eesti loodusest ei leia, ütles Tartes lohutuseks, et Eesti liikide nimekirjas on ta olemas.

"Kuid väga ammuse ja suhteliselt juhusliku leiuna. Sellepärast, et tema on seotud tammemetsaga, tammepuudega ja tema vastsed tahavad kõdunevat tammepuitu, mida meil paraku enam ei ole, sest kunagi ehitati tammepuust hästi palju laevu," selgitas Tartes.

Vaatamata äkilisele välimusele põderpõrnikas Tartese sõnul mingit ohtu ei kujuta. "Kui ta lihtsalt pihu peale kõndima panna ja teda ei häiri ega liiga ei tee. /.../ Kui teda häirida, siis proovib ta oma lõugadega "amps" teha. Aga ega ta inimese nahast nüüd läbi ei võta, aga selline pitsitus ikka," selgitas Tartes.

Kiletiivaline puiduvaablane on hästi sarnane vapsikuga. Inimesele, kes putukaid hästi eristada ei oska, tunduvad väliselt musta ja kollaste triipudega putukad ühtviisi ohtlikud. "Kuid puiduvaablane on inimese suhtes igas mõttes süütu loom. Tema otsib lihtsalt kõdunevat puitu, kus juba piisavalt seeni kasvab, et sinna muneda," rääkis bioloog.

Kuigi üldiselt on ka vapsik inimese vastu üks kõige sõbralikumaid kiletiivalisi, siis vapsik võib ennast mürgiastlaga kaitsta. "Sellepärast puiduvaablane proovibki vapsikut jäljendada," selgitas Tartes ja lisas, et vapiks suskab inimest ainult siis, kui tema eluruumidele liiga lähedale minnakse.

"Kui me satume neutraalsele alale, kus ei ole kummagi otsene kodu, siis võib vapsik meid uudistada. Võib käia vaadata, mis huvitav asi see tema pesa lähedusse sattus, kuid inimene ei ole talle vähimalgi moel toiduks ega ohuks," sõnas Tartes, toonitades, et niisama inimese ründamine on välistatud.

Hispaania kärbes on tuntud putuka veres leiduva aine, kantaridiini poolest, millel on suguvõimet mõjutav toime. Kuigi kõnekäänu järgi avaldaks hispaania kärbes inimesele mõju justkui hammustades, siis Tartes selgitas, et tegelikult tuleb putukat süüa.

"Rahvameditsiinis on teda kasutatud traditsioonilise suguvõime tõstmise meetodina Lõuna-Euroopas ja vahemeremaades täiesti tavapäraselt ja üsna arvukalt," selgitas Tartes, lisades, et putuka mõju kinnitab ka teadus.

Ninasarvikpõrnikas võib olla kehamassilt Eesti kõige suurem putukas. "Ta on natukene sarnane põderpõrnikaga, sest tema vastsed arenevad ka kõdunevas puidus. Ta on põlismetsade putukas, kuigi vahepeal leidsid ninasarvikpõrnikad oma vastsetele hea elupaiga ka vedelema jäetud saepurus," rääkis Tartes.

Väga põneva elukäiguga on villimardikas. "Ta muneb oma munad kusagile rohumaale, kust tema vastsed ronivad lilleõie peale ja ootavad kuni mesilased ja kimalased lilleõiele maanduvad. Siis nad hüppavad mesilase peale, lendavad koos mesilase pessa ja seal pesas söövad kõike seda, mida pesast võtta on," rääkis Tartes.

Üksi villimardikas pesa siiski hävitada ei suuda. Kuna villimardikas lõhnab magusalt, siis mesilased teda pesast välja ei aja. "Te eritab sobivaid feromoone, mis mõjutavad mesilaste käitumist," lisas ta.