Täiskasvanud lapsendatute kogukond: lapsendatud on tihti oma tunnetega üksi
Täiskasvanud lapsendatute kogukond toob kokku inimesed, kes on kas lapse või täiskasvanuna teada saanud, et nad on lapsendatud. Kogukonna liikmed Annika Kadak ja Siiri Urbas jagasid "Hommik Anuga" saates enda lugusid ja selgitasid, kuidas kogukond lapsendatutele tuge pakub.
Praegu 35-aastane Siiri Urbas sai 25-aastaselt teada, et ta on lapsendatud. "Sel hetkel loksus hästi palju paika. Ma arvan, et see läks nii nagu see minema pidi. See on minust teinud selle inimese, kes ma olen ja kõik on hästi," sõnas Urbas.
Ka Kadak sai lapsendamisest teada enda 20ndates, samuti ootamatult ja mitte pereliikmelt. "Ma olen Siiriga nõus, et pole sellist polariseerimist vaja, ei ole asjad head ega halvad, vaid asjad juhtuvad. Tollel hetkel oli see ehmatav, see on normaalne. Aga tagantjärgi mul on hea meel, et see toimus," kinnitas ta.
Uus teadmine lõi naiste sõnul nende maailma täiesti tagurpidi. "Minu enda mitte ainult vaimne, vaid ka füüsiline olek muutus hästi palju, et ma olin enda kehas ühtäkki hästi võõras," kirjeldas Urbas.
Kadaku sõnul ei vallanud teda sellest emaga rääkimisel viha, vaid tahtmine teada, miks talle sellest varem poldud räägitud. "See oli vaikne ja väheste sõnadega vestlus, sest see tuli talle ka ootamatult. Võib-olla sai tema sama suure šoki kui mina. Kui ühel päeval mureneb see illusioon, siis nende kildude kokkupanemine on mõlemal poolel väga keeruline," rääkis Kadak.
Urbas vestles sel teemal enda emaga oma 25. sünnipäeval ning sai teada, et tegelikult oli ta sündinud kolm kuud varem, samuti teise nimega. "Mu ema ei olnud mulle seda öelnud, et mind hoida ja kaitsta. Ta oleks mulle seda öelnud, kui ma oleksin ise emaks saanud. Ta mõtles, et siis ma saan paremini aru, miks ta mulle seda algusest peale ei öelnud või mis üldse on need ema-lapse suhted," rääkis Urbas.
"Kui Nõukogude ajal oli suhtumine, et mitte kunagi mitte kellelegi ei tohi rääkida, siis tänasel päeval me kipume minema sinna suunda riiklikult, et kõik kõigile peavad alati rääkima," sõnas Urbas. "Need on nagu skaala kaks maksimumotsa. Siin ei ole õiget," lisas Kadak. "See on meie arvamus, et see peaks olema hästi läbimõeldud ja toetatud otsus, millal rääkida," kinnitas Urbas.
Kadaku sõnul ei tunne ta end mitte mingil juhul ohvrina "Mulle on antud suurepärane võimalus, ma olen kasvanud väga toredate vanematega, mu elus on kõik väga hästi. Samas kui ma mõtlen emana oma bioloogilise ema peale, siis ma ei kujuta ette seda suurt südamevalu ja dilemmat enda sees seda valikut tehes," rääkis Kadak.
Mõlemad naised otsustasid peale tõe teada saamist enda bioloogilised emad üles otsida. "See ei olnud kerge, seaduslikus mõttes oleks see olnud võimatu, see ei olnud emotsionaalselt kerge. See otsimine oli väga rüüstav protsess," kirjeldas Urbas, kes on nüüdseks suurema osa enda bioloogilisest perest leidnud. Enda bioloogilise emaga Urbas tänaseks päevaks enam aga ei suhtle. "See ei olnud minu valik," sõnas ta.
Ka Kadak ei suhtle enam oma bioloogilise emaga. "Kui ma ta lõpuks üles leidsin, siis ma arvan, et me polnud selleks mõlemad veel väga hästi valmis. Kõiki vastuseid ma ei saanud."
"Need inimesed, kes on lapsendatud ja teada saanud sellest, on hästi tihti oma tunnetega üksinda. Meie täiskasvanud lapsendatute kogukonnas on palju välja tulnud seda, et ma olen justkui koju jõudnud, ma saan aru, millest te räägite, ma saan aru, et ma olen kuulatud. Vahel on teistmoodi õlatunnet vaja, et ma olen norm," selgitas Kadak.
Kogukonnaga saab võtta ühendust läbi veebilehe omapere.ee või Facebooki grupi.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Hommik Anuga", intervjueeris Anu Välba