Pojad kaalusid sündides 724 ja 856 grammi. Brigita Kirs ütles, et see oli üsna vihmane naistepäeva hommik. "Meil oli Kuressaares sõbranna juurde asja, Kermet pidi seal tööd tegema ja mina läksin lihtsalt Kuressaarde kaasa, sest saime sõbranna koos olla, kes oli ka tol hetkel rase," selgitas ta ja lisas, et neil oli plaan koos fotograafi juurde minna. "Valisime kleite diivani peal ja siis mingil hetkel tundsin, et pole üldse hea olla, samas ma ei arvanud ka tol hetkel, et ma nüüd sünnitaksin."

"Lihtsalt olemine läks pahaks, aga valud ei olnud midagi meeletut," selgitas ta ja lisas, et kuna nad olid Kuressaares, siis käisid nad ikkagi EMO-st läbi. Haiglas sai aga Brigitta ehmatava teate: 24. rasedusnädalal oli alanud enneaegne sünnitus ning ilmalekippuvaid kaksikuid polnud kuidagi võimalik tagasi hoida. "Öeldi, et nüüd tuleb kähku Tallinna saada, sest kui nad Kuressaares ära sünnivad, siis seal ei tehta midagi ja on kõik."

Tallinnas tehti Brigittale erakorraline keisrilõige ja siis saabus suur vaikus. "Mina olin esimesed tunnid kindel, et mul ei ole enam homme lapsi," ütles ta ja lisas, et talle ei näidatud esialgu lapsi. "Ma olin täiesti kindel, et sealt ei tule mitte midagi ja on kõik."

Seejuures tõi ta ka välja, et tegu oli riskirasedusega. "Esiteks juba mitmikrasedus, aga lisaks ma olin selle sünnituse pärast ka haiglas, kuna tegu oli ka kunstliku viljastamisega, me proovisime üle kolme aasta rasedaks jääda," ütles Brigitta Kirs. Ta sai juba 16-aastaselt arstidelt diagnoosi, mis ei lubanud loomulikul teel lastesaamisest unistada.

Oma elu armastuse Kermetiga tutvudes ei teinud ta sellest saladust ja koos kaaluti isegi lapsendamise võimalust. Seda suurem oli rõõm, kui selgus, et nii keeruliselt oma elu alustanud kaksikud pole alla andnud ja võitlevad siiski edasi. "Kui esimene öö oli ära olnud ja nad olid elus, siis mul tekis natukene rohkem lootust, et äkki nad jäävad elama," mainis kaksikute ema.

"Nad sündisid kolmapäeval ja ma sain esmaspäeval ITK-st välja, pärast mida ma läksin otse Tallinna lastehaiglasse, kus ma nägin lapsi ise esmakordselt," mainis ta ja tõi välja, et küll aga palus ta doktoril saata lastest pildi. "Selle ma sain siis, kui nnad olid kolme päeva vanused, aga pildi pealt ei saa aru, kui väikesed nad on."

Pärast seda algas Mardi ja Kermo elu kuvöösis. Vanemad kolisid mõneks ajaks oma elu Saaremaalt Tallinna ümber. "Ööseks vanemad ei saa haiglasse jääda, seega me üürisime korteri Mustamäele, õnneks oli häid abilisi, kes aitasid meil seda maksta," selgitas ta ja mainis, et terve päeva veetis ta koos lastega ja õhtul kaheksa-üheksa ajal läks korterisse tagasi. "Poisid said rinnapiima, seega seal pumpasin lihtsalt välja, sest nad olid nii väikesed ja rinna otsast ise ei söönud ning niiviisi neli kuud."

Mingeid pikki eesmärke laste osas esialgu ei võetud, vaid vaadati kõike päev korraga. Kuus nädalat läks kõik ülesmäge, aga siis tabas suuremat ja tugevamat poissi ootamatu tervisehäda: tal lõhkes pimesool. "Seda ei osanud arstid isegi oodata," ütles Brigitta Kirs ja mainis, et kui operatsioon lapsega lõpuks tehtud sai, siis 24 tundi oli kõik korras. "Siis tulid aga arstid tagasi ja ütlesid, et tuleb uus operatsioon, kuna tekkis NEK ehk sooled hakkasid kärbuma."

"Sel hetkel ma arvasin, et varsti on ainult üks laps, see oli väga hirmus hetk, ma ei olnud kindel, et ta sellest välja tuleb," meenutas ema.

Kaksikud on aga tõelised Saare võitlejad. Nad mõlemad on nüüd haiglast kodus, Kermo veetis seal neli kuud ja Mart lausa aasta ja kaks kuud. "Kermo on tublim, tema puhul ma näeksin, et lähiaastate jooksul võiks temast saada tavaline laps, ta ei taha praegu veel jalgu alla võtta, aga vaimse poole pealt pole teistest maha jäänud, aga Mardi puhul me ei tea, meie enda lootus on, et ta saaks iseendaga hakkama," sõnas ta.