Praegu naudib Susanna koos ema Helinaga jõulukuu rõõme, aga tema esimesed elukuud ei läinud nii muretult ja rõõmsalt. Saatuse tahtel tuli ta siia ilma plaanitust kolm kuud varem. "Susannal on kaks vanust, üks on kalendaarne vanus selle järgi, millal ta sündis, mis on aasta ja kuus kuud, ning siis on korrigeeritud vanus, mis on aasta ja kolm kuud, kui ta oleks pidanud päriselt sündima," ütles ema Helina Vares.

Seda ei tea tema sõnul keegi, miks laps nii palju varem sündis. "Põhiline põhjus oli see, et mul oli põletik, aga millest põletik tekkis, ei tea keegi," selgitas ta ja mainis, et haiglasse jõudis ta 24. rasedusnädalal ja laps sündis 26. nädalal. "Ma käisin ka 21. nädalal arsti juures ja öeldi, et väga ilus pikk emakakael, kõik oli väga hästi, aga 24. nädalal juba enam ei olnud."

"Arstid ütlesid, et kui põletikku maha ei saa, siis tuleb keisrilõige teha," meenutas ta ja kinnitas, et selle mõttega ta samas harjuda ei jõudnud, et laps sünnib kolm kuud varem. "Esimene asi, mis ma tegin, oli ikka guugeldamine, et mis need variandid üldse on, aga ega seal midagi ilusat üldse ei olnud," tõdes ta ja lisas, et tema ise lootis, et peab kuni 30. rasedusnädalani vastu, arstid ütlesid, et 28. nädal on see, mida nad ootavad. "Seda me ei saavutanud, seega ma olin kõigeks valmis."

Tol hetkel oli tal ka tunne, et tahaks sellest olukorras põgeneda. "Guugeldasin isegi seda, kuidas laps ära anda, aga see mõte läks kohe peast ära," kinnitas ta.

Sündides kaalus Susanna 742 grammi ning veel mõnikümmend aastat tagasi oleks sellise enneaegse beebi elulootus olnud nullilähedane. "Kui ma teda nägin, siis emotsioon oli ehmatav ikkagi," ütles Helina Vares ja mainis, et kuigi laps oli suure osa ajast kuvöösis, sai ta ikkagi last iga päev süles hoida. "Känguruhoolitsust me saime teha."

Kolm kuud oli Helina ja Susanna suhe, mis peaks olema ema ja lapse vahel just elu algul see kõige-kõige lähedasem, üks põgusate kohtumiste ja eraldiveedetud ööde jada. "Igal hommikul kell kaheksa oli kõne, kui valve vahetus oli ära, siis räägiti, kuidas öö läks ja pärast jälle kõne, kuidas päev läks, iga kord loodad, et ta on ikkagi elus ja kõik on hästi," meenutas ema.

Kui tilluke Susanna lõpuks haiglast koju sai, ei tähendanud see, et vanavanemad ja teised sugulased võiksid kohe uut pereliiget vaatama tormata. "Arst ütles ka, et ei tasu riskida, praegu ka elame üsna isolatsioonis, ei käi igal pool, SPA-des ja igal pool, ühistranspordiga ka veel ei ole sõitnud," sõnas ta.

Nüüd on leidnud Helina Vares endale nüüd hobi, millega talletab rõõmsaid ja nukramaid mälestusi teistelegi emadele tähenduslikesse ehetesse. "Selleks on vaja ema rinnapiima, mille ema saadab mulle süstlaga, ta täidab selle 20 milliliitri piimaga, selle piima ma siis kuumutan, lisan säilitusainet, lasen ära kuivada, selle kuivatatud rinnapiima ma uhmerdan veel ära ja hiljem läheb see veel dehüdreeriasse," selgitas ta ja mainis, et lõpuks ta segab selle vaiguga kokku.

Tema sõnul on see emadele ilus mälestus imetamise ajast. "Kellel oli see lihtsam, kellel raskem, nad ütlevad, et see on nende talisman," mainis ta ja ütles, et on ka variante, kus emad teevad seda nii endale kui ka lapsele. Samuti pakub ta võimalust, et ehteid saab tellida ka käejäljega. "Käejälg läheb ehte sisse, on ka juuksekarvad, mis lähevad sinna sisse."