USA korrespondent Laura Kalam: ameeriklastelt on õppida avatust ja suhtlust
ERR-i uus Washingtoni korrespondent suundub uude elupaika juba järgmisel nädalal. Raadio 2 "Nädalavahetuse hommikule" antud intervjuus ütles Kalam, et Ameerika ei piirdu kindlasti ainult Washingtoniga ning tema soov on näidata ka päris ameeriklasi.
Tegelikult sai juba mai lõpus ju selgeks, et sina järgmise rahvusringhäälingu korrespondendina Ameerikasse lähed, aga nüüd on see minek kätte jõudnud ja järgmisel teisipäeval astud sa juba lennuki peale. Mis su sees toimub, kui sa selle peale mõtled?
Kui see mai lõpus teatavaks sai, siis tundus, et aega on ja nüüd ongi detsember käes ja nüüd seda aega enam ei ole. Ongi minek. Veel ei ole kohale jõudnud. See suurem närv tuleb võib-olla siis, kui ma oma kohvritega Washingtoni kesklinnas olen.
Praegu võtan rahulikult, sest ma olen elus korra selle protsessi kõik läbi teinud – olen Ameerikas natukene pikemaks perioodiks peatunud – seda närvi praegu veel sees ei ole.
On sul olnud palju asjaajamisi, mis on vaja enne korda saada, kui enda uut elu Ameerika Ühendriikides alustad?
Tegelikult see asjaajamine hakkabki pihta, kui ma sinna jõuan. Pigem need esimesed kaks-kolm nädalat on selline sisseelamine. Praegu ma olen teinud võimalikult palju eeltööd ära, et sinna minnes see bürokraatia, korteri leidmine ja tervisekindlustuse saamine kuidagi võimalikult sujuvalt läheks. Siit praegu väga palju ette ei anna n-ö teha, et sinna minnes oleks kõik juba korras, aga eeltööd saab teha küll. Guugeldamist on palju olnud.
Sul ei ole praegu ju tegelikult kindlat elukohta ka veel. Kui lihtne või raske on USA-s elamist leida endale?
Tegelikult ei ole see üldse nii keeruline, kui tunduda võib. Peab lihtsalt ise aktiivne olema. Ma jõuangi teisipäeva õhtul Washingtoni ja kolmapäeva hommikuks on mul juba esimesed korterid nii-öelda book'itud, mida ma siis vaatama lähen. Annan kohe asjale kiire stardi.
Sa oled varem ka Ameerika Ühendriikides elanud ja mulle endale vähemalt tundub, et USA puhul on nii, et inimesed kas armastavad seda või nad vihkavad seda riiki. Julgen arvata, et sina siis pigem ikkagi armastad, kui sa nüüd lähed sinna ka mitmeks aastaks elama. Mis on Ameerika Ühendriikides sellist, mis sind tõmbab sinna?
Eks see oleneb palju vist sellest, mis linnades või mis piirkondades keegi Ameerika Ühendriikides käinud on. Mina veetsin aasta New Yorgis ja seda peetakse kõige euroopalikumaks linnaks seal. Päris Ameerika Ühendriigid algavad n-ö väljaspool New Yorki.
Seda küsitakse tihti, kas ma armastan Ühendriike. Aga ma olen ju praegu Eestis. Ma ikkagi tulin tagasi Eestisse ja ma nüüd lähen kolmeks aastaks ning plaan on koju tagasi tulla.
Äkki sa ei saanud viimati nii pikaks ajaks viisat, kui soovisid?
Ei, tegelikult oli ikkagi tahtmine koju tagasi tulla. Eestis, kodus, Euroopas on tegelikult ikkagi kõige parem. Ma ei taha, et inimestele jääks vale mulje või mingi suur illusioon Ameerika Ühendriikidest. Kõigil, kes me siin Eestis elame, meil on siin tegelikult väga hästi kõik ja siin on väga mõnus elada.
Sa ütlesid, et New York on euroopalik linn, aga kuidas sa kirjeldaksid Washingtoni, kuhu sa elama asud?
Washington on linn, mis on põhimõtteliselt ehitatud selleks, et riiki juhtida. Seal on hästi palju poliitikat, seal on diplomaate ja sellest saab linnas kõndides aru alates arhitektuurist kuni nende inimesteni, kes vastu kõnnivad. Seda nagu õhkab ja saad aru, et see on natukene teistsugune koht, kui võrrelda ükskõik millise teise Ühendriikide linnaga. Mõistad, et seal aetakse tähtsaid asju.
Mis piirkondades sa veel Ameerika Ühendriikides käinud oled?
Läänerannikul Californias olen käinud, Kesk-Ameerikas ka ja ikka täitsa lõunas Texases, Louisianas ja New Orleansis on ka käidud. Olen proovinud ikkagi üle Ameerika eri nurkasid läbi käia, et saada ette pilti kogu Ameerikast, mitte ei jääks selline kitsas vaade, nagu oleks kogu Ameerika nagu New York.
Kas on siis nii, et kui uude osariiki astud, siis oleksid justkui teises riigis?
Pigem on.
Milline osariik sulle kõige erilisema mälestuse on jätnud?
See on nüüd raske küsimus, sest nad on kõik nagu omamoodi erilised. Kui sinu käest küsitakse, milline Euroopa riik sulle kõige rohkem meeldib, siis hakkad mõtlema, et tegelikult on päris palju riike, kus on tore käia olnud ja mis on kultuuriliselt erinevad.
Täpselt sama on tegelikult Ameerika Ühendriikide osariikidega. Nad kõik on omanäolised ja raske on võib-olla midagi esile tuua.
Sa enne ütlesid seda, et sulle tegelikult Eestis ju iseenesest meeldib ja siin on hea. Aga kas meil Eestis oleks ka midagi sellist, mida Ameerikast üle võtta?
Võib-olla avatust. Kui meie, eestlased, alguses Ameerika Ühendriikidesse läheme, siis hästi paljusid tüütab kiiresti ära see, kui küsitakse kogu aeg, et kuidas sul läheb. Aga tegelikult selle taga on minu arvates ikkagi selline inimlik puudutus, mida meil võib-olla siin natukene vajaka jääb kui võõrastega suhtleme.
Kas see ei ole väga pealiskaudne? Selles mõttes, et küsitaksegi lihtsalt viisakusest, et kuidas sul läheb. Umbes nii, nagu meie tervitame lihtsalt üksteist.
Jah, eks ta olegi pealiskaudne ka, aga kui kümnest inimesest juba kolm ka päriselt küsivad ja sealt see vestlus edasi areneb, siis see on ikkagi juba rohkem, kui meil Eestis. Tänaval võõraste inimestega on lihtsam suhelda.
Miks mulle New Yorgis meeldib, on see, et seal on koos selline eestlaslik omaette olemine ja tükikene seda ameerikalikku avatust. See on linn, kus on kaks kokku pandud. Inimesed ajavad tänaval alati enda asja, aga mingites olukordades tuleb tore soojus ja inimlikkus läbi.
Mis aga need asjad on, mida me kindlasti ei tohiks ameeriklast üle võtta?
No nii. Hakkame järjest lugema. Seal on väga palju keerulisi süsteeme, mistõttu on seal keeruline elada. Meil kodumaal on paremini paljude asjadega. Alates puhkusepäevadest ja tervishoiusüsteemist, lõpetades ülikooliharidusega. You name it. Seal on kõik nii palju keerulisem. Kõik maksab hästi-hästi palju.
Keerulisem on see ka sellepärast, et seal lihtsalt ongi palju inimesi?
Just. Kui seal on ikkagi 330 miljonit inimest võrreldes meie ühe miljoniga, siis ongi siin lihtsam erinevaid süsteeme juurutada. Seal võtabki kõik lihtsalt tohutult palju kauem aega, aga eks see ole ka tahtmises kinni. Mingid asjad on ka väga ammuses ajas kinni.
Millest sinu huvi Ameerika vastu sündis, et sinna ka varem minna tahtsid?
Toona tundus see lihtsalt hea võimalus praktikaks. Ma kandideerisin sellisele stipendiumile nagu Baltic American Freedom Foundation, mis aitab Eesti, Läti, Leedu noori, kes on just ülikooli lõpetanud, aastaks Ameerikasse praktikale. Mõtlesin toona, et see on väga hea asi, mida oma CV-sse lisada. Siis ma sinna kandideerisin ja ma sinna ajakirjanikuna sain.
Sain kohe alguses aru, et ega mul sinna asja ei ole. Ma ei konkureeri mitte kunagi praktikakoha pärast New Yorgi ülikooli ajakirjandustudengitega. Inglise keel ei ole mu emakeel. Ma ei ole võimeline kirjutama selliseid asju nagu nemad seal, mistõttu ma siis valisin kommunikatsiooni ja sellise turunduse suuna.
Siis õnnestus liituda Balti-Ameerika kaubanduskojaga ja seal ma siis aasta olin. Tegin põhimõtteliselt kõike, mida vaja. Nagu Baltikumis tihtilugu on – sellised ühemehebändid. Hästi väikesed kollektiivid, kus siis põhimõtteliselt üks inimene peab suutma kõike teha ja siis ma olin seal abiks.
Mida sa õppisid sellest kogemusest?
Esimene asi oli see, et kui oluline on suhtlus. Kui ma Ameerikasse läksin, siis olin ikka selline klassikaline eestlane. Pigem hoiad omaette, võõras seltskonnas suud lahti ei tee, oled kuskil nurgas. Sain ikka päris kiiresti aru, et sa pead suu lahti tegema, olema julge ja käima hästi paljudel üritustel. Hakkasin ennast niimoodi vaikselt treenima.
Seal on veel jätkuvalt hästi olulisel kohal visiitkaardid. Ka minul olid visiitkaardid ja siis ma seadsin endale väikeseid eesmärke, et tänasel üritusel jagan viis tükki ise välja. Ei oota, et keegi minuga rääkima tuleb, vaid ma lähen ise ennast tutvustama. Järgmine kord juba kümme tükki jne. See oligi kõige suurem õppetund. Julgus läheneda täiesti võõrastele inimestele, täiesti võõras olukorras ja ruumis ning seal enesekindel püsida.
Enne kui sa sinna läksid, siis töötasid ka Eestis ajakirjanikuna. Ajakirjanikuna tuleb ka väga tihti läheneda võõrastele inimestele. Kas selle võrra ei olnud lihtsam ka Ameerikas hakkama saada?
Enne Ameerikasse minekut olin ma väga kitsalt keskendunud tegelikult spordiajakirjandusele ja see seltskond on Eestis selline, et tegelikult kõik ju teavad kõiki. Eestis olles on see ikkagi kuidagi lihtsam.
Mis sinu jaoks esimesel korral kõige suurem kultuurišokk oli?
Inimeste suhtumine töö tegemisse. Siin Eestis oleme ka väga töökad, aga see, kuidas seal inimesed töötavad ja kuidas nad reaalselt ei puhkagi, sest neil kuklas on kogu aeg justkui teadmine, et sa oled asendatav.
Kui mina täna hästi ei tee, siis ukse taga on järjekord inimesi, kes võib-olla teevad paremini. Sa pead igapäevaselt tõestama, et sa oled oma positsiooni väärt. Eriti New Yorgis oli näha seda, kuidas inimesed võitlevad, et New Yorki saada ja seal töötada.
Kas seda ka nägid, mida Ameerika filmidest on näha olnud, et inimesed pappkastidega lahkuvad töölt?
Kuna ma töötasingi ühes väikses ettevõttes, siis me rentisime selliseid kontoriruume nagu kõikides filmides. Sellised väikesed boksikesed, kus sa istudes näed üle serva, kus kõik teised töötavad.
Seal oli hästi palju tillukesi ettevõtteid ning pidevalt inimesed tulid ja läksid oma pappkastikestega. Kellel olid siis perepildid laua pealt, kellel olid lillepotid. Tegelikult oligi täpselt nagu filmis. Nii see käibki. Ja siis jõudis veel rohkem kohale see, et täna on töö, homme ei pruugi enam olla.
Kust sul tuli mõte Ühendriikide korrespondendiks kandideerida?
Tundus selline hästi põnev ja suur väljakutse. Väga vastutusrikas ametipost ja ma tundsin, et minu senine karjäär oli mind viinud ka videomaailma, kus ma olin ka ise juba kaameraga teinud tööd, kus ma ise olin ka videoid monteerinud.
Ma olen toimetajana ja ajakirjanikuna töötanud enne Delfi TV-s ja viimase aasta Eesti Ekspressis. Tundsin, et minu oskustepagas on sellele positsioonile ideaalne. Sellepärast, et seal Washingtonis olengi täiesti üksinda. Ise filmin kõik oma uudislood üles, ise monteerin, ise olen toimetaja, ise olen ajakirjanik.
Algusest lõpuni on see minu õlgadel ja minu varasem teekond oli kõiki neid komponente kätkenud.
Kas üksinda tegemine hirmutav ei ole? Kui sa halva kaadri üles võtad, siis sa saad ainult iseennast süüdistada.
Muidugi. Tegelikult kahe otsaga asi. Siin "Aktuaalses kaameras" on väga tore kaameramehega võttele minna, väga tore on pärast monteerijaga koos lugu kokku panna. Koos on alati toredam. Teistpidi jälle, kui ma üksinda lähen, siis ma tean väga täpselt, mida mul vaja on. Ma tean ka, mida ma olen filminud. Pärast montaažis on mul lihtsam, sest ma tean kõike musta materjali.
Kuidas sa enda jaoks mõtestanud oled, mida sina korrespondendina meie kuulajatele ja vaatajatele pakkuda tahad?
Üks asi on see, et kõik see poliitika, mis sealt Washingtonist tuleb, seda me kuuleme ja näeme niikuinii. See on selline iseenesest mõistetav osa. Aga tahaks just näidata mis toimub Washingtonist ja New Yorgist väljaspool. Jõuda nende päris ameeriklaste juurde, näidata, kuidas on elu Kesk-Ameerikas, põhjas, lõunas, idas, läänes.
See oleks minu soov. Jõuda rohkem nii-öelda tavalise inimese juurde, et poliitikast ja Valgest Majast väljapoole.
Valgesse Majja on vist eestlasena ka üsna raske sisse pääseda.
Seda eesmärki ma endale seadnud ei ole jah. Olen ikkagi realist. Saan aru, et külalisena mul võib-olla ühel hetkel see võimalus avaneb läbi saatkonna, aga kindlasti ei ole mul ajakirjanikuna seda eesmärki, et ma presidendiga intervjuud teeksin või Valgesse Majja saaksin. Püsin kahe jalaga maa peal.
Seal vist ajakirjanikud otse ministrile ei helista.
Alati, kui ma Ameerikas olles mainin, et ma võin tänava peal kõndida ja meie peaminister võib rattaga vastu sõita või kui mul on intervjuud vaja, siis mõni minister sõidab ise telemaja juurde, et intervjuud anda, siis inimesed ei usu seda. Lihtsalt ei usu, et selline asi ei ole ju võimalik.
Tegelikult meil siin väikses Eestis on ja need ongi need väiksed asjad, mida me peaksime hindama ja mida me võib-olla igapäevaselt ei oska näha.
Mis valdkonnad lisaks spordile su südame kiiremini põksuma panevad?
Kui ma ajakirjanikuna alustasin, siis minu eesmärk oligi saada spordiajakirjanikuks, aga kui ma Ameerikasse läksin, siis ma sain aru, et mitte midagi ei juhtu, kui ma tänaõhtusest korvpallimatšist ei kirjuta, aga midagi juhtub, kui võib-olla Ukrainas toimuvast või sisepoliitikast ei kirjutata. Siis teemad natukene nihkusid.
Covidiga tuli kindlasti juurde ka väga palju teadust ja siiani on teadus südamelähedane.
Mis olulised sündmused järgmise kolme aasta jooksul Ameerika Ühendriike ees ootavad?
Siin kohe jaanuaris hakkavadki pihta presidendivalimised, mis kestavad terve aasta ja tegelikult lähevad veel üle järgmisesse aastasse edasi selle järellainetused.
Alguses ongi fookus väga-väga tugevasti ainult presidendivalimistel. Annan endast parima, et jõuda nendesse väikestesse kohtadesse ja päris inimeste juurde selle nii-öelda poliitilise tralli kõrvalt.
Kellest saab Ameerika Ühendriikide järgmine president?
Ma kaldun arvama, et presidendivalimised võidab Donald Trump.
Miks? Kas Joe Biden on liiga vana juba?
Selle üle võib nalja teha, aga see kindlasti on üks väga-väga mõjuv põhjus, miks demokraatidel on raske oma nii-öelda ninameest toetada.
Palju jõudu ja jaksu sulle Ameerika Ühendriikides.
Aitäh.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Nädalavahetuse hommik"