Luule Žavoronok: kõik asjad juhtuvad minuga minust olenemata
Tallinnfilmi multifilmide legendaarse toimetaja Luule Žavoronoki elu on juhtinud juhused. Enda sõnul leidis ta juhuslikult nii oma abikaasa ja seeläbi ka oma nime. Juhus viis ta ka oma ametini, läbi mille Žavoronoki nimi tuhandete eestlaste kultuurimälusse on pugenud.
Luule Žavoronok sündis 1933. aastal Tõstamaal Luule Pavelsonina. Tema ema oli Tõstamaa kellamehe tütar, kes läks mehele automehaanikule Voldemar Pavelsonile. Vabadussõjas määras Johan Pitka ta soomusautode ehitajaks ning tema käe all valmis ka kuulus soomusauto Estonia.
Luule elas lapsena Pärnus, kus tal oli võimalus käia vaatamas kinos kõiki tolle aja suuremaid staare. "Kõik see eestiaegne kino, kõik need Shirley Temple ja Sonja Henie, kes uisutas. Ma teadsin neid kõiki ja siis ma nägin näiteks "Lumivalgukest ja seitset pöialpoissi", seda ma rääkisin Siberis sõbrannadele, jutustasin, kuidasmoodi nad seepi püüdsid seal," meenutas Žavoronok.
8-aastaselt Pavelsonid küüditati, isa ei näinud Luule enam kunagi. Emast lahutati väike Luule küüditamise ajal kaheks kuuks. "Üks külamees tõi mu ema ukse taha. Ema elas väikses vene onnikeses, jooksis välja ja küsis, kuidas ma siia sain. Ma vastasin Я не знаю, vene keeles – kahe kuuga," märkis Žavoronok, kuidas ta võõra keele oli juba suhu saanud.
Pavelsonist Žavoronokiks sai Luule tagasi kodumaale naastes läbi juhuse, kui ta sai tuttavaks Haapsalus teeniva piirivalvuriga. "Ma jäin nagu tavaliselt rongist maha ja ma läksin sinna mingisse restorani sööma ja Žavoronok istus seal ja nii me tuttavaks saime," rääkis ta. Kas ka armastust oli, seda Luule ei mäleta. "See oli nii ammu," naeris ta.
Mehega ühiselt reisilt naasis Luule aga lastehalvatusega. Ta oli siis 26-aastane. "Küsisin arstilt, kas ma tantsida saan. Arst mõtles ja vastas, et tantsida ei saa, aga käia saab," meenutas Luule, kuidas ta kepi ja karkude peale jäi.
Ka Tallinnfilmi toimetajaks sattus Luule Žavoronok läbi puhta juhuse. Ta sattus Vabaduse väljakul asunud Moskva kohvikus lugema kellegi lauale unustatud Õhtulehte, milles oli kuulutus, et Tallinnfilm otsib masinakirjutajat. "Ma ei osanud seda, aga mõtlesin, et lähen vaatan. Kõik asjad juhtuvad minuga minust olenemata. Maris Balpat toimetas neid dublaaže, aga Balbat ütles, et temal pole piisavalt aega ja Remmelgas pööras ringi – Žavoronok, hakake teie dublaaže tegema – ja oligi tehtud," rääkis Žavoronok. "Jälle, mina ei ole süüdi," toonitas ta.
Valeeria Villandi tõlke "Sinisele vagunile" sobitas just Žavoronok näitleja Einari Koppeli suhu. "Ega Balpat ja ka Villandi – kõik ei oska ju kooli tasemel vene keelt. Minul oli vene keel natuke parem kui nendel, nii et mina võisin tõlkevead ekraanilt ära näha. Näiteks üks klassikaline aps oli, kui turul hüüti vaibakesed-vaibakesed. Vaatan ekraani ja polegi vaibakesed, on hoopis korbid. Igas filmis oli selline väike aps," rääkis ta.
Žavoronoki sõnul käisid filme dubleerimas kõik tolle aja parimad eesti näitlejad. "See oli neile nagu lisateenistus ja omaette puhkus ka, sest õhtul pärast tööd käidi. Žavoronok jäi tööle ja tuli kell kolm öösel koju," meenutas ta. "Krjukovil oli käibel selline fraas, et kui sinu 50-aastane juubel tuleb, siis näidatakse kass Matroskinit."
""Dubleerinud Tallinnfilm," hakkasime seda peale lugema ja Žavoronok kui kõige vähem tähtis oli lõpus, aga see, mis lõpus öeldakse, jääb meelde. Sellepärast jäi kõigil meelde viimane ja oligi sedaviisi, et mina olen üle vabariigi kõige kuulsam kutt," muigas toimetaja.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Prillitoos", intervjueeris Reet Linna