Laste kaisushoidmise teema on Vaariku jaoks oluline ja ta tõdes, et see algas tema jaoks ikkagi siis, kui ta ise emaks sai.

"Ma hakkasin enda ümber tähele panema inimesi ja seda, kuidas nad lastega käituvad ning avastasin ennast mõttelt, et kui nad kõik oma lapsi kaisus hoiaksid, milline maailm siis oleks. Mõtlesin isegi testgrupi peale, et ma saaks seda kuidagi tõestada."

Ta tunnistas, et tema magas laps voodis väga kaua, aga ta ei mõtle kaisushoidmise all ainult otsest kaisus hoidmist, vaid ka lähedal hoidmist, tähele panemist ja mitte eemale lükkamist.

"Mul oli selline ootamatu lapsesaamine ja kogu lapsesaamine oli nii suur muutus mu jaoks, pluss ajukeemiad ja asjad -- ma olin täiesti peata kana, kui ma imikuga koju jõudsin. Mul ei tekkinud seoseid enam peas, ma ei teadnud, millest sõbrad räägivad ja ma ei osanud kaasa rääkida enam millelegi," tunnistas ta.

"Mul oli tunne, et ma olen idioot ja ei saa millestki aru ning mida ma üldse sellele inimesele, kes on minu vastutusel, anda oskan, ja tundsin, et ma saan ta vähemalt kaissu võtta, Vahet ei ole, et ma talle kuidagi intellektuaalselt eeskujuks ei oska olla, aga ma annan talle vähemalt oma soojuse ja füüsilise armastuse," jätkas ta.

"See on ainus, mida ma selles hetkes suutsin teha. Pärast lugedes sain aru, et räägitakse väga sellest, et kaisus kasvanud lapsed on intelligentsemad, et nad ei pea järeltulevas elus nii palju mõtlema oma emotsionaalsetele raskustele või ebakindlustele, vaid nad saavad mõelda tulevikule või asjadele, mida nad teha tahavad."

Vaarik on nüüd kunstivormis ja lühidokumentaalis uurinud seda, kust tulevad probleemsed lapsed -- käinud vestlemas lastega, kes on asutuses KLATT ehk kinnise lasteasutuse teenus.

"Ma arvan, et sain nendele lähedale. Üks hea nipp lastega rääkimiseks -- mida pidin ka leiutama, sest olin selles olukorras esimest korda -- oli see, et ma rääkisin endast," kirjeldas Vaarik.

"Kust see teema ka alguse sai, oli see, et ma kohtusin lähedalt enesetapjaga ja hakkasin uurima noorte enesetappe. Lapsed tahavad ennast ära tappa tänases ühiskonnas ja ma tahtsin teada, mis see nii on ja kust see tuleb," selgitas ta.

"See tuleb kodust ehk see esimene neli aastat, kus peaks lapsi kaisus hoidma. Nad on hälbinud perekonnast. Nad ala- või ülehoolitsetud. Kui last kuhugi ei lasta või tal ei lasta midagi teha, siis ka see isik kängub või ei saa päriselus hakkama."

Ta lisas, et kui selle lapse elus on kas või üks inimene, kes usub sellesse, et ta on hea inimene, siis see võib muuta täiesti tema järgnevat eluteekaarti.

"Üks asi, mida nende laste puhul peamegi nägema, on see, et need lapsed, kes vajavad enim armastust, käituvad kõige ebaarmastusväärsemal moel. Aga me kõik tahame tegelikult hoolimist, märkamist ja armastamist."