Eesti kõmumeedia tähistab juba 100. sünnipäeva
Tänavu saab Eestis tähistada erilist tähtpäeva - nimelt möödub sada aastat kodumaise kõmumeedia sünnist.
1922. aastal alustas Tallinnas tööd esimene korrapäraselt ilmunud tabloid, nädalaleht Esmaspäev.
Trükitöösturi, ajakirjaniku ja poliitiku Aleksander Veileri asutatud seitung võttis šnitti Londoni ja Skandinaavia nädalalõpulehtedest, pakkudes lugejatele huvitavaid fakte maailmast, lühikesi uudisnuppe värsketest abielulahutustest ja meelelahutuslikke lühilugusid stiilis "Alasti eide tembud Nõmme arestimajas" või lugu, kuidas viiendik kihlatutest katketavad suhte.
"Kui me räägime sellisest pidevast ajakirjandusest, siis jah, see on Esmaspäev 1922, siis hakkas peale, ta oli ju nädalaleht. Kus siis oli kõmu. Olid siis välismaalt mõne tähtsate, ütleme, printside ja printsesside lood, olid need Eesti mingisugused näiteks filmi-, kohalike filmitähtede või sportlaste lood, olid need kuritegevuse lood - kõik sellised asjad läksid käiku," rääkis ajakirjandusuurija Tiit Hennoste.
Üks uuendus, mille Esmaspäev Eestis esimesena n-ö maale tõi, olid lugejamängud, mis osutusid väga menukaks.
Ligi 20 aastat tegutsenud ja 1940. aastani vastu pidanud Esmaspäev mõjutas meediauurija Tiit Hennoste sõnul ka teisi, toona konservatiivsemat joont hoidnud päevalehti, kes hakkasid samuti avaldama kergemat kraami ja huumorit. Nõukogude okupatsioon likvideeris igasuguse vaba ajakirjanduse, mistõttu n-ö kollasest pressist saab rääkida alles pool sajandit hiljem, taasärkamise ajal, mil kioskitesse tekkisid vahvlite ja välismaa närimiskummi kõrvale esimesed kooperatiivide lehed. Ajastu märgiline sündmus oli, kui 1989 hakkas ilmuma Eesti Ekspress, mis avaldas nii plahvatuslikke paljastuslugusid KGB agentidest kui ka otsest kollast kõmu, aga mõjus toonasel ajakirjandusmaastikul nagu diskokuningas Bee Gees keset kolhoosipidu.
"Tegelikult see aeg oli üldse skandaale täis, pisikesi skandaale toimus kogu aeg," meenutas Hennoste. "Aga oli ka see aeg, et igasuguseid eetikanormid ühiskonnas olid väga lõdvad ja eetikanormid ajakirjanduses olid väga lõdvad. Alles 1990. aastate lõpus pandi käiku ajakirjandus-eetikakoodeks ja muud asjad ning kui ma vaataksin praegu näiteks Eesti Ekspressi tekste 1990ndate esimesel poolel, siis peaaegu kõik tekstid saaks kaevata eetikanõukogusse ja suure osa kohtusse takka pihta ka veel."
Uudiseid mõeldi välja
Nii nagu äsjavabanenud ühiskonnas laiemalt, kombati ka ajakirjanduses alguses piire. Nii näiteks teatas sketšisaade, et Soome sajamargased kaotavad kehtivuse, mis tekitas paanika... Ei enne ega pärast pole aga asjatundjate sõnul Eestis olnud nii jõhkrat ja stiilipuhast tabloidi kui aastatel 1993-1996 ilmunud Post, mis ei löönud risti ette millegi ees ja eelistas sageli faktidele fantaasiat ja valeuudiseid.
"Nad mõtlesid lihtsalt välja uudiseid, nad ei olnud ajaleht, vaid ajalehelaadne toode," märkis Tiit Hennoste.
Paljud võib-olla ei mäleta, aga juba teise ilmasõja lõpus asutatud Õhtuleht on enamuse oma ajaloost olnud tõsine Tallinna linnaleht ning tegi pöörde tabloidsuse suunas täiesti teadlikult alles sajandivahetusel.
Kroonika tõi glamuuri
"Inimene tahab ju soolase toidu kõrvale ka magusat. Ja seda magusat pakubki seltskonnaajakirjandus. Kui ta teeb seda professionaalsel heal tasemel, siis igal juhul rikastab meediamaailma," iseloomustas Ingrid Veidenberg, ajakirja Kroonika peatoimetaja 1997-2007 ja 2019. aastast praeguseni.
"Kogu maailm kirub selliseid ajakirju ja on seda alati teinud, aga kui sa kirjutad neile midagi leebet ja pehmet, siis nad ju tegelikult ei loe. Inimene ise, kes seda väljaannet ostab ja loeb, määrab ju tegelikult suuna," märkis Krista Lensin, Kroonika peatoimetaja 2010-2019.
Ingrid Veidenberg ja Krista Lensin on Eesti seltskonnaajakirjanduse lipulaeva Kroonikat kahe peale kokku juhtinud üle 20 aasta. Kui Õhtuleht esindas nö proletaarsemat vaatevinklit, siis Kroonika püüdis eestlaste halli argipäeva süstida ka glamuuri.
Kõmumeedia on muutunud rahulikumaks
Nagu ühiskond ümberringi, on ka kõmumeedia siiski viimase kümnendi jooksul muutunud rahulikumaks ja professionaalsemaks.
15 minuti tähelepanu otsijate kõrval on üha suurem osa läbimõelduma kuvandiga seltskonnategelastel nagu Anu Saagim või Brigitte Susanne Hunt, keda tähelepanutööstus kasutab ja kes kasutavad omakorda tähelepanutööstust.
Mõisteid kollane- või bulvariajakirjandus kasutatakse sageli solvanguna, kuid seda tüüpi ajakirjandus on vaieldamatult väga menukas, aga – mis veel olulisem – tihti ka mõjukas. Ehk sageli on loos lisaks meelelahutusväärtusele ka oluline mõju ühiskonnale.
"Eesti ajakirjanduses ongi olnud niimoodi, et need kollased ei ole olnud kunagi nagu nii-öelda üüberkollased, päris kollased, päris kõmulehed, et nad on natukene ikka sinna valge poole ja mida aeg edasi, seda rohkem on ka see valge ajakirjandus nihkunud sinna kollase poole. Eestis on tegelikult sõidetud kogu aeg niimoodi piiri lähedal," arvas Tiit Hennoste.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja
Allikas: "Pealtnägija"