Produktsiooni õppiv Männik märkis, et tudengifilmide eelarvest on raske rääkida, sest seda peaaegu polegi. "Eesti filmi puhul räägitakse niigi kogu aeg selles, kui vähe raha on. Kui tudengid filmi teevad, on veel vähem raha, aga see meid ei takista. Me oleme küllaltki leidlikud inimesed – kui raha on vähe, leiame võttepaigad, tehnika ja kõik muu heade sõnade ja heade tutvuste kaudu," selgitas ta.

Siiski tõdes režissööriks õppiv Malmsten, et inflatsioon on ka filmitudengiteni jõudnud. Tema sõnul on hinnatõus eriti selgelt näha kahe viimase filmi pealt, mille eelarve on põhimõtteliselt sama olnud. Kui maikuus tehtud filmi said tudengid ettenähtud eelarvega ära teha, siis viimase filmi jaoks pidid tudengid Hooandja projekti tegema. "Nüüd on ikkagi selline seis, et samast eelarvest 90 protsenti läheb meil lihtsalt võttmeeskonna lõunale. Toidu hind on nii tohutult tõusnud," märkis ta.

Kuigi tudengifilmide tehnilise teostuse taga seisavad tudengid, näitlevad nende filmides tihti ka professionaalsed näitlejad. Männik sõnas, et näitlejate filmi saamine ülemäära raske pole. "Kui sul on režissöör, kes teab, mida ta teeb ja mida ta näitlejaga filmis saavutada soovib, siis on näitleja tavaliselt nõus ka," sõnas produktsioonitudeng. "Näitlejad on noortele algajate režisööride õppevahend, kellega toimetada ja kelle käest tagasidet saada," tõdes Männik.

Malmsten lisas, et enamasti jääb professionaalsetel näitlejatel asi just ajapuuduse, mitte tahte taha. "Eesti näitlejal on enamasti kas proovid, etendused või mõlemad korraga," selgitas ta.

"Ma julgen väita, et maailmas ei ole teist kohta, kus sa saad A-kategooria näitlejat oma tudengifilmides kasutada. Tegelikult on see ikkagi öö ja päev, kui sa saad kasutada professionaalseid näitlejaid, sest nad annavad nii palju juurde. Nad küsivad küsimusi, mida amatöörnäitlejad küsida ei oska. Nad oskavad sind õigesse kohta suunata ja see on suur kool," rääkis Malmsten.