Mauri Dorbek abikaasa kaotusest: mulle on oluline, et saan lastele olemas olla
Tänavu aasta alguses suri 38-aastaselt Eesti moelooja ja disainer Kristi Ojasaar, kellel diagnoositi kopsuvähk. "Hommik Anuga" saates rääkis Ojasaarega abielus olnud Mauri Dorbek, miks ta otsustas naist leinates raamatu "Ma tahan. Ma suudan. Ma võin" kirjutada.
Dorbek tõdes, et peale Ojasaare surma ei suutnud ta leinaga toime tulla ning see ajendas teda raamatut kirjutama. "Mul oli väga raske - ütleme nii. Ja üks terapeut, kelle juures ma käisin, ütles, et üks variant, kuidas valusid leevendada, on kirjutamine," kirjeldas ta ning lisas, et paljud sellist varianti ei kasuta, sest nad ei soovi uuesti juhtunut läbi elada. "Ma ei näinud lihtsalt muud võimalust."
"Ma kirjutasin niimoodi, et ma väga palju ei näinudki, mis ma kirjutasin - mul olid silmad päris vett täis," meenutas ta. Dorbek sõnas, et esimesel päeval kirjutas ta 40 lehte raamatut valmis. "See kõik lihtsalt tuli. Mu näpud lihtsalt kirjutasid."
"Jaa, oli," vastas ta küsimusele, kas kirjamisest oli ka päriselt leina leevendamisel kasu. Samuti palus Dorbek raamatut lugedes silmas pidada, et kõik sarnased lood ei pruugi sarnaselt lõppeda.
Raamatus leidub ka palju Ojasaare päevikusissekandeid ja isiklikke läbielamisi, mille kasutamiseks oli Dorbek naiselt nõusoleku saanud. Dorbek selgitas, et esialgu arvas ta, et kirjutab raamatu sellest, kuidas Ojasaar haigusest tervenes. "Päevikuväljavõtted näitavad ajas, mis ta algul tahtis teha ja mis talle lõpuks oluline oli. Kui ta algul tahtis ujuda, tantsida, mind või lapsi kallistada, või reisida, siis lõpuks ta tahtis lihtsalt valuvaba olla. Ta kannatas kõvasti."

Ojasaare viis teise ilma kopsuvähk. "Kristi käis umbes poolteist aastat enne seda, kui ta diagnoosi sai, täistervisekontrollis, kus tehti ka kopsupilt, mida paljud inimesed üldse elu jooksul ei teegi," meenutas ta. Tol hetkel oli kõik korras, kuid poolteist aastat hiljem, kui Ojasaar kopsuvähist teada sai, oli see juba neljandas staadiumis. Toona viisid teda EMO-sse tugevad valud rindkeres.
Dorbek sõnas, et diagnoosist teada saades muutus mõlema elu kardinaalselt ning tema võttis juba järgmisel päeval vastu otsuse astuda oma tööpositsioonilt tagasi, et Ojasaarele toeks olla. "Need inimesed, kes saavad diagnoosi raskele haigusele ja kellel ei ole head tuge ... ma ei kujuta ette, kuidas need inimesed suudavad hakkama saada," sõnas ta. "Siinkohal ütleks ka, et kõik peaksid ümberringi märkama, kes tuge vajab."
"Sa justkui elad, aga ei ela ka - oled kuskil isoleeritud mullis sellessamas maailmas," teatas Dorbek. Arstid andsid Ojasaarele elamiseks kuus kuud, kuid ta suri kaheksa kuud hiljem. "Ma ei tea, kuidas seda kahte kuud hinnata," rääkis Dorbek. "Ja see kaks kuud on meeletu aeg," lisas ta, et aja tähendus muutus.

"Seda infot on lihtsalt meeletult," viitas Dorbek ravimitele, lisades, et neil tuli sadu, kui mitte tuhandeid valikuid teha. "Meile öeldi, et parim ravi sellele diagnoosile, mis Kristil oli, on tegelikult Eestis olemas."
"Jah, me hoidsime lapsi lähedal - nad teadsid, et ema on haige ja nad nägid seda kõike pealt. See peaks neil aitama sellega paremini toime tulla tulevikus. Lapsed on hästi tugevad iseenesest," arvas ta. "Ma lasin neil olla kõrval kuni viimase hetkeni."
Dorbek sõnas, et surma ta enam ei karda. "Pigem on mulle oluline, et ma saan olla lastele olemas, aga kui minuga peab midagi juhtuma, siis lihtsalt juhtub ja ma seda kartma ei hakka," selgitas ta. "Surm on tulemus. Pigem on küsimus, mis enne seda läbida on vaja."
Toimetaja: Maiken Tiits
Allikas: "Hommik Anuga", intervjueeris Anu Välba