Kuntu tõdes, et kui ta sai pakkumise, et saadet juhtida, kartis ta esialgu saatekülaliste kõrget erudeeritust ning mõtles, kas ta on selle vääriline, et nendega kõneleda.

"Nemad sealt ETV poolt moosisid natukene ja eks mul tekkis endal ka päris suur huvi, et selliste inimestega on võimalik üldse elus kohtuda ja juttu ajada," meenutas ta seda, kuidas sündis otsust saadet juhtida.

Erinevate saatekülalistega kohtumine tekitas Kuntus siiski teatavat hirmu. "See austus on nii suur ja samas oled nagu õhevil sellest tänutundest, et sa seda teha saad," selgitas ta, ning lisas, et keeruliseks osutus asja juures see, kuidas saada võimalikult lähedale saatekülaliste loomingule, kes ise oma olemusest kui suured loomingud.

Kuntu, kes peamiselt tegeleb teatri- ja filminäitlemisega, tõdes, et teletöö on tema tavapärasest tööst üsna erinev. Kui enamasti on näitlejale tekstid ja muud materjalid pikalt teada, siis teletöös otsustatakse palju asju viimasel minutil. "Proovile tuli panna ka sellist väga kiiret reageerimist ja aastaarvude kiiret päheõppimist."

Üks, mis aitas Kuntul saatejuhi rolli paremini sisse sulanduda, oli see, et ta võttis seda tööd nii, et mitte tema pole saate peategelane, vaid need kirjanikud, kellest räägitakse, on.

"Ma olin üks oluline vahend ja püüdsin midagi isiklikku endast anda või sinna panna selleks, et neilt kätte saada seda, mis on huvitav ja mitte kuidagi neid torkida," selgitas ta, kuidas ta intervjueeritavatele lähenes. Samuti märkis ta, et püüdis kasutada oma kogemusi olukordadest, kui tema on intervjueeritav olnud.

"See on väga-väga huvitav ja keeruline, kuidas üldse saada lähedale sellele loojanatuurile, sest see, mida ma kogesin või mida ma teada sain ja kuhu mind lasti, see on suur õnn, et ma midagi sellist sain kogeda," nentis ta.

"Kuidagi sai jälle kinnitust see, et loojanatuur on habras, valulik ja ülivõrdes palju tundev. Kõik see, mida neil saame, tuleb läbi kunsti ja teoste ning nendest asjadest pole kerge rääkida," kirjeldas värske saatejuht ja tõdes, et algtasand, kust intervjueerimist alustati, oli seetõttu keerukas.

"Hästi tore oli see, et kirjanikud rääkisid väga heal meelel teistest kirjanikest, kellest nad lugu peavad või kellest nad hoolivad. See on täiesti loomulik, et selline tundlik natuur ei taha tegelikult iseendast rääkida ja ma saan sellest täiesti aru."