Sirje Karis tunnistas, et päris kindlasti ei osanud ta 1977. aastal endale ettegi kujutada, et saab 45 aasta pärast pidutseda presidendi roosiaias, vabas Eestis. "Vaba Eesti oli ikka mõttes, seda me ju kõik mõtlesime. Aga roosiaeda ma küll ei kujutanud," naeris ta.

1991. aasta 20. augustil jälgisid Karised kodu lähedal Vene soomukite Tallinna poole liikumist. Noorim laps oli sel ajal vaid nelja kuu vanune.

Kui möödunud aastal oli roosiaia vastuvõtu peamiseks küsimuseks, kellest saab järgmine president, siis nüüd, varsti aasta aega ametis olnud Karis tehtud otsust ei kahetse. "Ma ei kahetse elus midagi. See, mis otsus on tehtud, seda tuleb kanda," sõnas ta. "Eks ma püüan kõiki otsuseid, mis sellest tuleneb, teha võimalikult hästi. Kahetseda pole kunagi mõtet midagi!"

Oma ametiajal on Karist peamiselt raputanud mitte Eestiga, vaid pigem väljaspool, peamiselt Ukrainas toimuvad sündmused. Lisaks ka meie sisejulgeoleku küsimused. "Mul on olnud õnn Eestit väga erineva nurga alt näha - rektorina, riigikontrolörina ja nüüd ka muuseumi juhina, teadlasena," lisas ta, kuid kinnitas, et nüansse on väga palju juurde tulnud.