Koroonat põdenud Ljudmilla: sain haiglas tõelise õppetunni
Saates "Hommik Anuga" oli külas kunstiõpetaja Ljudmilla Polištšuk Lasnamäelt, kes rääkis oma raskest koroonakogemusest, mis andis talle tema sõnul tõelise õppetunni. Kui enne koroonasse haigestumist arvas ta, et majandusele on kasulik, kui pensionäre on vähem, siis haiglas talle osutatud kaastunne ja hool, mida said ühtviisi nii vanad kui ka noored, muutsid tema hoiakuid.
Polištšuk tõdes, et haiglasolek oli tema jaoks tõeline õppetund. "Vene keeles on hea vanasõna, et inimene õpib kogu elu, aga sureb ikka lollina." Ta tõdes, et elas enne haiglasse sattumisest selliselt, et ta ei arvanud koroonast mitte midagi.
"Ma mõtlesin õpilastest. Maski ma ei kandnud, sest olin kodus. Väljas ei käinud. Ma ei käinud väljas mitte koroonaviiruse pärast, vaid seepärast, et mul on õpilased ja ma väga armastan oma tööd," selgitas ta.
"Tegin oma tööd. Kui mulle tuli külaline Ukrainast, naisterahvas, siis me ei teadnud. Ta tuli illegaalselt, me ei teadnud temast midagi. Läksin umbes kodust välja kaheks tunniks, koos selle naisega. Tulin koju tagasi. 10. detsembril sõitis ta ära. 12. detsembril olin mina juba haiglas," meenutas Polištšuk.

Rääkides sellest, miks ta lubas naise endale koju nii keerulisel ajal, tõdes ta, et ei saa mitte sisse lasta inimest, kes talle külla tuleb. "Lubasin ta enda korterisse ja ta elas meie juures. Ma ei tea isegi tema perekonnanime. Selline on meie perekonna põhimõte."
Kui Polištšuk endalt enne haiglasse sattumist küsis, miks surevad koroonasse vanemad inimesed, aga noored ja lapsed ei haigestu, siis tegi ta järelduse, et majandusele on väga kasulik, kui pensionäre on vähe. "Ma tõepoolest mõtlesin nii."
Tema arusaam muutus haiglas. "Sattusin koroonahaigete osakonda Ravi 18 haiglas. Nägin tõesti teist planeeti. See polnud Maa. Need olid tulnukad, kes liikusid skafandrites. Nad töötasid nagu orjad. Jooksid ühe haige juurest teise juurde."

Polištšuk kuulis selle juures ütlemas neid ainult üht: "maladets". "Nad rääkisid seda eesti aktsendiga. Üritasid rääkida vene keeles. Venelased rääkisid eesti keeles. Rahvusel ei tehtud midagi vahet. Ei olnud lahkarvamusi."
Pärast seda mõistis ta, et on olemas kaastunne ja hool – midagi sooja siin maal. "See kõik oli seal olemas. Ma räägin valjult ja paatosega, aga maailma parim haigla asub Ravi tänav 18, sest nemad andsid mulle elu. Nad pikendasid mu elu."
Haiglasse sattus ta siis, kui ta palavik oli ligi 40 kraadi. Ta paigutati koroonaosakonda ja ühendati ventilatsiooniseadme külge. Mis oli tema jaoks kõige hämmastavam ja väga sümpaatne, oli see, et ta nägi arstide ja õdede töös fanatismi.

"Ma ei mäleta, kuidas mulle kõiki neid protseduure tehti. Ei saanudki näha, olin narkoosi all. Ma tean, et mul vererõhk kukkus ja üks arst ütles, et ma olen minekul. Aga üks noor pikk mees ütles, et "Me proovime ikka"," meenutas ta.
"Nad hakkasid mind päästma. Sel hetkel kadus mul teadvus, ja nad päästsid mul. Kui on olemas sellised inimesed, kes niimoodi tööd teevad, siis sügav kummardus nende ees."
Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Anu Välba
Allikas: "Hommik Anuga"