AK65 | Astrid Kannel: läksin Moskvasse tööle nii, et ei saanud vene keelest üldse aru
65-aastaseks saanud "Aktuaalse kaamera" sünnipäevasaates "AK 65" meenutab oma ajakirjanikutöö algusaastaid Astrid Kannel, kes alustas "Aktuaalse kaamera" ridades 1997. aastal Moskva korrespondendina.
"Aktuaalsel kaameral" täitub 65 aastat eetris olekust. Astrid, mitu aastat sina oled selle tööka kollektiivi osa oled olnud ja kuidas see kõik juhtus?
Ma olen olnud seotud üle 20 aasta ja juhtus see kõik nii, et läksin koduperenaisena Moskvasse kaasa oma abikaasaga, kes asus tööle Moskva BNS-i kontori juhina. Ja ta põhimõtteliselt pakkus mind Aarne Rannamäele kui inimest, kes võiks Moskvast aeg-ajalt midagi teha. Ja kui ma olin Moskvas olnud kaks nädalat, siis helistas mulle Päevalehest ka juba Kalle Muuli, nii et ma tegin ka Päevalehele ja "Aktuaalsele kaamerale" Moskvast lugusid. See tundus väga ajutise projektina minu elus, aga siin ma nüüd olen.
Kas vastab tõele, et kui sa Moskvasse läksid siis ei olnud su vene keele oskus just filigraanne?
Ega ma mingi super vene keele rääkija ei ole ka täna, aga tol hetkel oli probleem ikkagi selles, et ma ei osanud seda üldse. Ma ei saanud arugi, mida venelased räägivad. Ma istusin Aarne Rannamäe laua taga ja ta tegi mulle siis sellist väikest kontrolli, et mis inimene ma olen ja mida ma oskan ja ma kogu aeg ootasin õudusega, millal ta küsib minu käest, kas ma vene keelt oskan. Aga kuna ta ei küsinud, siis ma seda ise ka ei öelnud, et ma ei oska. Nii et sellise päris suure pettusega see kõik algas, aga see oli väga valus sellepärast, et esimene töö, mis tuli Moskvast teha ja millega minu abikaasal ei olnud aega mind aidata, oli riigieelarvest. Ega seal ei olnud muud kui meeletu sõnaraamatutega ajalehtede tõlkimine ja ütleme nii, et parim õpetaja on meeleheide.
Milline see sisse elamise töö ühel korrespondendil on? Ma küsin, sest ma tean ju seda vastust. Ma tean ju, kui palju magamata öid kulub sisse elamiseks, kui sa lähed näiteks kultuuriajakirjanikuna Brüsselisse. Aga ma ikkagi tahaksin, et sa kirjeldaksid enda sisenemist korrespondendi ellu.
No see ei olnud päris normaalne. Sellepärast, et aasta oli 1997 ja me olime väga vaesed ja ma mäletan, et kui me astusime oma perekonnaga Moskvas perroonile – kaks ajakirjanikku Jermak seljakottidega, üks väga vana ja kole lapsekäru, mille sees oli pooleteiseaastane laps ja üks koer, kes nägi välja, nagu ta oleks rentslist eile võetud –, siis seal perroonil oli üks lugupeetud ajakirjanik, kes ei julgenud meie poole vaadata ja tegi nägu, nagu ta ei tunneks meid. Nii et sedasi me alustasime. Minu hea kursuseõde Kadri Liik viis meid elama oma korterisse, kust ta ise lahkus aastaks Londonisse. See oli väga väike korter, see oli kööktuba, mina ei osanud keelt, meil oli korraga kohe mitu töökohta – see oli väga meeleheitlik algus. Ma arvan, et poolteist esimest kuud me olime murdumise serva peal, aga töötasime kogu aeg selle nimel, et sellest august välja tulla. Poolteist esimest kuud ka ei köetud Moskvas – ma mäletan, et ühel hommikul me ärkasime kogu perega üles väikesel diivanil ja avastasime, et meil on hea olla, sest et öösel oli küte sisse pandud. Sel hetkel me ka tundsime, et me tegelikult saame hakkama.
Väga paljudel vaatajatel, kellel kõik see alguse sisseelamise valu on ju teadmata, on melles üks väga elegantne küsimus, mille sa küsisid Vldadimir Putinilt. Kui palju sa ise sellest mäletad või kuidas sa ise selle küsimuseni jõudsid?
See juhtus aastal 2005. Ma olin tegelikult neli aastat juba Eestis tagasi, aga ma hoidsin väga pikka aega, üle kümne aasta veel sellist viisat, mis võimaldas mul iga hetk, kui ma tahtsin, Venemaale sõita. Seda ma ka tegin, mistõttu paljud inimesed ei saanudki üldse aru, et ma olen juba ammu Moskvast ära. Selle nelja aasta jooksul, mil ma Moskvas töötasin, ei näinud ma oma silmaga ei Vladimir Putinit ega Jeltsinit, sest tegelikult see ajakirjaniku töö on ju selline, et ilmtingimata sa ei peagi neid riigijuhte nägema ja kõiki teisi nägi Riigiduumas, kus ma väga tihti käisin. Aga 2005. aastal läksime me lihtsalt Moskvasse tähistama järjekordset 9. mai paraadi. See oli kord, kus Eesti president otsustas mitte osaleda ja Eesti oli esindatud ainult suursaadiku tasemel. Karin Jaani oli tol hetkel suursaadik ja siis meie operaator Tauno Peidiga läksime lihtsalt Moskvasse lugusid tegema. Tekkis natuke selline segane hetk, kus oli võimalik minna Putini pressikonverentsile, pakuti võimalust, aga ainult "Aktuaalse kaamera" vene kolleegile. Pean tunnistama, et olin nahaal ja ma võtsin selle talt ära ja olen selles mõttes siiamaani tema ees veidi süüdi. Me läksime ise sinna Kremlisse ja ei olnud mingit lootust, et seal pressikonverentsil saaks midagi küsida, aga see viivitus enne seda, kui Euroopa Liidu esindajad ja Vladimir Putin pressikonverentsile saabusid, oli väga pikk, siis tekkis selline meeleolu väikses saalis. See oli selline meeleolu, kus oli aega mõelda selle üle, et ah siis sellised need pressikonverentsid ongi ja ah siis siin hakkab käima mingi tsirkus ja nüüd tulevad inimesed, kes räägivad seda, mida nad tahavad ja neile esitatakse need küsimusi, mis on pool aastat tagasi kokku lepitud ja ainult viis inimest saavad esitada oma küsimuse. Selleks hetkeks, kui seltskond juba tuli pressikonverentsile, olid ajakirjanikud märganud ka seda, et meil on väike Eesti lipukene rinnas, et me olime teinud selliseid proovi-stand'e, et juhul kui loo sisse on vaja, siis meil on see võtta. Kuidagi olin suutnud saalile ennast signaliseerida, kes ma olen ja inimesed märkasid seda, et ma olin rääkinud noormehega, kelle käes on mikrofon, kes annab seda üldse pressikonverentsil. Ma hetkekski ei ei mõelnud, et see võib lõppeda sellega, et ma esitan Vladimir Putinile küsimuse, aga tuju oli nii hea ootamisest, et ma otsustasin lihtsalt mängida lolli, et iga kord, kui anti ajakirjanikule küsimise võimalus, siis ma tõstsin käe. Mitte keegi teine ei tõstnud, sest reeglid olid ju teada – keegi ju ei saa küsida suvaliselt, vaid need on kokku lepitud mäng ja mingis mõttes on see ka rahvusvaheliselt kokku lepitud mäng. Kuna saal nägi, et ma iga asja peale tõstan nagu kätt ja saab hoopis teine inimene sõna, siis mingil hetkel oli nagu saali enda surve juba selline, et aga miks see inimene, kes seal lehvitab, küsida ei saa. Siis tekkis ka hetk, kus minu kõrval oligi see mees, kelle käes oligi see mikrofon ja ei saadud aru, kellele peab sõna andma. Viimane võimalus oli inimesele sõna anda ja ikka see mingi inimene lehvitab seal. Ja siis on hetk, kus tal käsi käib nii ja ta üritab anda sõna sellele inimesele, kellele oli ette nähtud ja minule ja tagasi ja minule ja lõpuks jääb see käsi minu peale, et okei, küsi siis, mis sul vaja on. Enne seda oli jõudnud Putin heita ette seda, et Eestil on justkui mingisugused territoriaalsed pretensioonid Venemaale. Ma haarasin sellest sabast kinni ja küsisin, et millised need pretensioonid on. Selle peale ta hakkas osatama minu keeleoskust või seda, kuidas ma oskangi küsida vene keeles, et oi, küll teil on tore vene keel. Noh, ega mul oli paras puu vene keel ikkagi, aga siis ma solvusin ja mõtlesin, et ma olen tegelikult Venemaal oma puu vene keelega töötanud aastaid ja venelastel on selline hea omadus, et nad ei naera su üle, kui sa puu vene keeles räägid. Ta oli esimene venelane, kes tegi märkusi minu keele kohta ja siis ma siiralt vihastasin ja siis mõtlesin, et ma küsin talt nüüd selle asja ära, mis ma tegelikult tahan küsida ja millest tegelikult tahaksid kõik Eesti inimesed aru saada – miks ei võiks Venemaa vabandada okupatsiooni eest? Kui me saaksime selle vabanduse, siis meil rohkem vaja ei olekski ja meil oleks võimalik tegelikult väga normaalselt sealt edasi eksisteerida.
See oli tõesti spontaanne küsimus.
See oli täiesti spontaanne. Tuli südamepõhjast peale seda, kui ta oli õiendanud minu keele kallal.
Minna ajakirjanikku solvama, siis saad selle tummise küsimuse?
Nii ongi.

Astrid, lisaks sellele kuulsale küsimusele oled sa käinud kuulirahe all Ukrainas. Mis on see, mis sind ajakirjanikuna käivitab? Peale nende isiklike solvangute kõrgetelt riigipeadelt, mis sind sunnib oma elu ohtu seadma, et minna neid lugusid jutustama?
Tegelikult mulle ei meeldi oma elu ohtu seada. Ma olen ikkagi vastutustundlik inimene, ma vähemalt tahan endast niimoodi mõelda. Mulle ei meeldi minna kohtadesse, kus tõenäosus saada surma, jääda haigeks, jääda vigaseks on väga suur. Need on sellised situatsioonid, kus ma ei ole suutnud enda jaoks seda plaani sedasi paika panna, et ma sellesse usuks. Kui ma kusagile lähen, siis mul on ettekujutus, kuidas ma ennast päästan, kes mind päästab, kuidas see kõik käib. Et pea ees kusagile hüpata on minu meelest rumalus. Miks ma käin? Ma käin ju ka rahulikes kohtades – täpselt samamoodi on väga tore teha lugu mingisugusest lillelaagrist, kus juhtub igasuguseid asju. Ma tahan näha, kuidas tegelikult on, sest see on nagu kindel asi, et kui sa lähed kohale, siis sa avastad, et asjad päris nii ei ole, nagu me loeme infoagentuuridest või nagu me ise ette kujutame. Või siis kui inimesed elavad suletult mingisugustes piirkondades ja iga riik on suletud üksus, siis tekivad ka sellised sellised mullid, kus inimesed hakkavad võimendama mingisuguseid arusaamisi või uskumusi, et kuidas asjad on. Nagu sa sellest mullist välja lähed, nii sa näed, et sel on veel tohutult mingeid nüansse, mis on hästi oluliselt kõnekad ja mis mõjutavad seda lõpptulemust. Kui rääkida "Aktuaalsest kaamerast", siis "Aktuaalse kaamera" ajakirjanik peab käima kohal. Küsimus ei ole ainult selles ankru töös ja selles, et inimesed tulevad meile stuudiosse, vaid ta peab käima sündmuspaikadel ja ta peab käima seal võimalikult palju. Välismaal käimine on muidugi kallis ja hetkel ka raskendatud, aga see aeg saab ju läbi. Kohal käimine, see loob mingi täiesti uue väärtuse. Ma julgen seda selles mõttes ka rõhutada, et ma olen olnud olukordades, kus ma olen näinud, et meie võttegrupp on saanud paremini hakkama, kui päris korralikud ja maailmas väga kuulsad võttegrupid.
Mulle ikkagi tundub, et sul midagi nagu käivitub, kui olukord on ka ohtlik. Et sul mingit enesealalhoiu instinkti, mis sind tagasi hoiaks mingeid lugusid või reportaaže tegemast nüüd küll ei ole. Vähemalt materjal, mis eetrisse on jõudnud justkui seda viitaks.
Jah, ütleme nii, et riske on olnud, aga ma olen palju hullemas olukorras kui kuskil rindel olnud Eestimaa teedel. Nii et ka autoga sõitma minnes sa ju võtad riski, sa ei lähe selle peale välja, et sa satud võib olla avariisse või mingisse ohtlikkusse olukorda. Ja kui sa oled sellesse olukorda sattunud, siis sa ju üritad ennast päästa. Eks see samamoodi on nende kriisikolletega olnud. Mõnikord lihtsalt on olnud niivõrd tubli operaator, et ta on võtnud üles selle töö tegemise käigu, kuidas see kõik on toimunud. Alati sellises piirkonnas juhtub asju.
No aga stand'id ei tule spontaanselt sellises olukorras. See on ikkagi mingisugune kruvi su peas, mis sunnib seda tegema.
Võib olla see tuleb sellest, et kui ma lähen kusagile, siis mul hakkab peas jutustama lugu. Alati. Ma lähen seiklema – pean tunnistaa ausalt, et inimeste vahelised suhtlused ja kriisisituatsioonid on omal moel ka seiklused. See on väga huvitav näha, mismoodi inimesed käituvad, kui neile midagi ei jätku, kas mingit ressurssi või on neil mingid omavahelised arved klaarida. Need on ju needsamad asjad, millest kirjutatase raamatuid ja tehakse filme. Väga sarnased situatsioonid ja neid on võimalik mängida ka ajakirjanduslikult välja. See on meie elu. Meid ju ei huvita see, kui kaks inimest istuvad kõrvuti ja omavahel üldse ei räägi, neil ei ole omavahel mingeid probleeme. Ajakirjanik käheb ikka sinna, kus midagi toimub. Lugu hakkab minul tavaliselt jooksma juba lennukis või vahetevahel juba enne lennukisse minekut. Lugusid võib olla erinevaid, neid sa siis valid ja mingis mõttes see lugu siis ka ise juhib mind sellel rännakul, et kuhu ja kuidas ma lähen. Mitte, et ma nüüd hakkaks ise otsima vastuseid nendele küsimustele või et see lugu on lennukis juba valmis ja siis ma hakkan seda rada mööda käima, vaid ma jätan selle asja enda jaoks ikkagi väga avatuks, aga põhimõtteliselt on see lugu, mis nõuab kõige selle üles võtmist, mida ma seal näen.
Me jutustame lugusid, aga taustal toimub suur tehnoloogiline protsess. See tehnoloogia ise on ju muutunud, mis on seda protsessi ka muutnud olulisel määral. Kui palju sina seda tajud, et me tegelikult tegeleme tehnikaspordiga mingis mõttes? Ja kuidas see on mõjutanud sinu lugusid, mida sa jutustad?
Ma ei ole tohutu tehnikahuviline inimene. Mind huvitavad – kui me räägime tehnikast, – pigem need tulemused, mida selle tehnika abil saab teha. Mind huvitab universum, mitte need kosmoselaevad, ütleme nii. Sama ajakirjanduses, et ma olen tohutult tänulik, kui minuga on kaasas väga hea operaator. Ma usun, et ma oleksin võimeline täiesti ära õppima ka operaatoritöö, monteerijatöö ja kõik need asjad, et see on nagu kätte võtmise asi, aga mul ei ole siirast huvi selle tehnilise poole vastu. Ma tahan olla käed vabad ja keskenduda sellele, mis ei kao mitte kunagi. Ükskõik, kui robootiliseks ei lähe meie maailm, see on ikkagi inimesed, inimeste vahelised suhted, kui neid roboteid on palju siis ka robotite vahel. Kõik see, mis on välja mõeldud tehniliste vidinate maailmas, see on selles mõttes hea, et operaatori töö on läinud kvaliteetsemaks, ta suudab rohkem üles võtta, erineval moel. Põhimõtteliselt olen ma elus olnud ka situatsioonis, kus ma näen, et operaator jookseb vales suunas ja midagi teha ei saa ja siis võtan ma taskust välja oma telefoni ja filmin ise seda, mis tegelikult tähtis on ja seda saab hiljem kasutada. Selles mõttes see on hästi tore, et kõik inimesed võivad nüüd filmida, kõik inimesed võivad nüüd põhimõtteliselt teha oma telejaama, aga elu on ju ikkagi näidanud, et millegipärast see kodukino ja see isetehtud asi hakkab ära tüütama. Kuni sinnamaani välja, et siiamaani maailmas ei ole inimesed aru saanud, et kui nad mingit väga ägedat asja filmivad, siis nad ei tohi seda teha püstise telefoniga vaid lapikuga. Ma mingil hetkel arvan, et meil kõigil saab väga kõrini sellest amatöörlusest, mida on hästi palju. On kaks varianti – kas inimesed väsivad sellest amatöörlusest ja hakkavad tegelema millegi targemaga, millega nad paremini hakkama saavad või siis kogu inimkond muutub äärmiselt professionaalseks. Vot see on tase, mis on mingi järgmine level. Eks siis näeb, mis siis olema hakkab.

Ma ei tea, kas seda saab üldse kolleegi käest küsida. Ma ei tea, mis ma ise sellele vastaks, aga ma küsin ikka – milline on sinu jaoks "Aktuaalse kaamera" tähtsus?
Ma arvan, et see on julgeoleku küsimus. Et inimesed väikeses Eestis tahavad õhtul minna magama teades, kuidas meil asjad on. See ikkagi on uudiste kokkuvõte inimestelt, kes võtavad vastutuse. Mulle väga meeldib see, et meie toimetuses on läbi aegade ja on ka praegu inimesi, kellel on väga erinevad poliitilised vaated. Meile on heidetud ette seda, et küll me üritame olla nende, teiste või kolmandate sülepuudlid, aga tegelikult meil ei ole ka täit üksmeelt toimetuse sees. Minu meelest meil on tasakaal väga paigas ja läbi kõiksugu raskete aegade on jäänud intervjueerijal õigus küsida seda, mida ta tahab. Ma ei ole inimene, kes on pidanud minema vastu oma sisetundele. Kui ma olen seda teinud, siis pigem oma rumalusest. See on selline hea platvorm, kus inimesed saavad teada kõige olulisemad asjad, mismoodi mõeldakse meie riigis, mismoodi seedib selle läbi meie kollektiiv, kes selle eest vastutab, kellele saab saata kirju, kui miski ei meeldi ja neid kirju me saame päris palju. Me oleme stabiilsed. Ükskõik, mis ka ei juhtu, ka meie oleme inimesed, ka meil on siin kõikvõimalikke aegu. Me oleme stabiilsed ja mulle tundub, et me ei ole ikkagi vedanud vaatajat alt. Me oleme järgmisel õhtul jälle eetris ja me oleme rääkinud ära kõige olulisemad asjad. Kui mitte kõige paremal moel, siis keskmist vaadates stabiilsel moel.
"AK 65" on ETV eetris 11. märtsil kell 20.00.
Toimetaja: Victoria Maripuu
Allikas: "AK 65"