Viivi Sõnajalg alkoholismist: me ikka Siiriga kahekesi liuglesime seda allavoolu teed
Viivi Sõnajalg tunnistas saates "Hommik Anuga", et võitlus alkoholismiga on olnud keeruline, kuid lõpuks tuli alistuda ja abi otsida. Nüüd on naine loonud ka isikliku sõltuvus- ja rehabilitatsioonikeskuse.
Klaasike punast veini muutus ühel hetkel Viivi ja tema õe Siiri õhtusöögi juures harjumuseks. "Siis ta vaikselt hakkas elu haarama, eluvaldkondi ja isiksust, ajukeemiat. Ei saanud arugi, kui kogu elu oli mässitud selle sisse;" selgitas Viivi olukorda, millesse sattunud oli.
Raske aeg saabus siis, kui lapsed olid suureks saanud ja kodust lahkunud. Abikaasad said oma eluga edasi minna, kuid Viivi sõnul oli tal suures ja tühjas majas keeruline toime tulla. "Minu jaoks toimus mingi tohutu seismajäämine," tunnistas ta, et tundis nagu poleks teda enam kellelegi vaja.
Sõltlastel on kombeks oma probleemi eitada: "Muidugi ma sain sellest aru. Käisin psühhiaatriahaiglates verepuhastusel. Mul oli iga kord nii halb olla, et mõtlesin, kas seekord veel elusana välja tulen." Nii iseendale kui ka lähedastele jagas Viivi toona siiraid lubadusi, kuid ikka ja jälle tuli tagasilangus.
Murdepunkt
"Ühel päeval minu armastatud abikaasa ütles, et, Viivi, tead, meie abielu ei ole sellisena enam jätkusuutlik," meenutas Viivi košmaari, mis pani teda esmakordselt peeglisse vaatama ja mõistma, et on naine, kes elas juba pikka aega oma fantaasiamaailmas. "Mida üks kaine, elujõuline, täis eluenergiat mees teeb sellise naisega? Olgugi, et ta mind armastab. See ei olnud tõesti enam jätkusuutlik. See oli mulle selline korralik stopp-märk." See oli murdepunkt, mil Viivi sai aru, et tal on võimalik minna edasi veel sügavamale, võib-olla isegi kaotada elu või on ehk võimalik veel midagi päästa.
Nii sündiski otsus minna Lootuse külla, mille üheks rajajaks Sõnajalad ise olid ning seal ka laulmas olid käinud. "Vahel edasiminek elus tähendab tagasiminekut, alistumist, alla andmist," kinnitas Viivi.
Rääkides sellest, kui palju alkoholi päevas varem kulus, tunnistas Viivi, et pudelist veinist tavaliselt ei piisanud, vahel ka kahest mitte. "Me ikka Siiriga kahekesi liuglesime seda allavoolu teed," kinnitas Viivi, et abikaasad tavaliselt õhtuse veiniklaasiga ei ühinenud.
Naise sõnul on alkoholism haigus, mida õnneks tänapäeva ühiskonnas pole enam tabu tunnistada. "Ma vaatan seda nii, et see on olnud üks raske kogemus, mille ma saan täna kasuks pöörata," sõnas Viivi, kes on nüüdseks juba kaks aastat kaine püsinud. Ka õel Siiril läheb järjest paremini.
Nüüd on Viivi otsustanud rajada oma sõltuvus- ja rehabilitatsioonikeskuse ViVicum. "Ma teengi seda sellepärast, et minu oma elukogemus on niivõrd võimas, et ma ei saa seda ainult endale hoida. Ma tean, et on inimesi, kes võitlevad sellega."
Toimetaja: Kerttu Kaldoja