Vaata uuesti | Reet Oja ajakirjanduse võimust: inimlikkuse säilitamine on mulle väga tähtis
Reet Oja on üks Eesti teleajaloo armastatumaid saatejuhte, olles selles ametis valitud ka seitsmel korral parimaks. Ta alustas tööd Eesti Televisioonis juba 1978. aastal ning rõõmustas vaatajaid ekraanil 25 aastat.
Oja tegi mitmeid erinevate valdkondade saateid ja käivitas palju suurprojekte, kuid lahkus ootamatult 2001. aastal televisioonist. Tuli küll vahepeal mõneks aastaks tagasi, kuid 2006 lahkus lõplikult.
Oja meenutas ETV-le antud eksklusiivintervjuus, et kui esimestel aastatel Eesti Televisiooni tuli, pidas ta seda pigem ideoloogiaasutuseks, kus püüdis lihtsalt vaikselt oma filmisaateid teha. "Ma ei olnud väga uhke selle üle," täiendas ta.
Palju esimesi saateid
"Ma arvan, et see on minu suur õnn olnud, et olen saanud töötada siin need 25 aastat siis, kui oli nii ühiskonnas kui ka televisioonis täiesti vapustav aeg. Elu ise mängis kätte need võimalused, kus ma saan öelda, et seda saadet alustasime esimesena. Tänastel noortel on sellevõrra tohutult palju raskem - kõik asjad on ikkagi juba ära tehtud," avaldas Reet Oja.
Legendaarse saatejuhi sõnul ei saa rääkida mitte ainult esimestest omataolistest saadetest, vaid ka ajast. Näiteks pühapäevahommikud kell 10. "Kui me selle ettepaneku tegime, siis öeldi, et see on täiesti absurdne. Pühapäeva hommikul kell 10 ei vaata mitte keegi televiisorit, sest sel ajal käis üle terve Nõukogude maa tohutult kena saade "Služu Sovetskomu Sojuzu", millel vist Eestis oli null vaatajat. Võib-olla kohustuslikult sõjaväeosades vaadati," rääkis Oja ja meenutas, et kuidagi vaikselt saade siiski eetrisse lükati. Nüüdne "Hommik Anuga" on tema sõnul vägagi sarnast tüüpi, millega nemad omal ajal alustasid.
"Samamoodi tuli varahommik. Ma nii mäletan, kuidas tuli järjekordselt uus direktor televisiooni ja minu lemmiklause tol ajal oli alati, et direktorid tulevad ja lähevad, saatejuhid jäävad. Nii see täpselt oligi," naeris Oja. Uus direktor küsis temalt, mida ta teha sooviks ning Reeda sõnul oli programmist üks asi puudu - varahommiku programmi polnud. Lisaks pani Oja ette, et saatejuhtidele võiks kokkuleppel mõne õmblusvabrikuga laenutada riideid. See idee pani paljusid õlgu väristama. "Siis mulle öeldi, et no sellist edevust siin küll ei tahaks lubada. Saates on tähtis sisu," avaldas Oja ja kinnitas, et mitmete sarnaste, tänapäeval loomulike asjade eest tuli omal ajal kõvasti võidelda.
Esmakordselt toodi eetrisse ka "Öötelevisioon", kus saatejuhid 24 tundi järjest eetrit täitsid.

Palju tööd ja enese tõestamist
Reet Oja meenutas ka kolleeg Urmas Otti, öeldes, et ei tea rohkem inimesi, kes olekski oma elu tegelikult elanud televisioonis. "Ta pühendus sajaprotsendiliselt ja oli ikkagi väga töökas," sõnas Oja.
Kord võttis Ott Reet Oja kaasa ETV direktori juurde palga läbirääkimistele, kuna mehe hinnangul sai kolleeg oma töö eest liiga vähe tasu. Oja sõnul öeldi talle korduvalt, et meestega võrdselt ei saagi naisele palka maksta. "Seda öeldi täiesti siiralt ja rahulikult välja. Selles ei olnud tol ajal ka midagi imelikku. Leiti, et see on loomulik."
Oja sõnul on tal väga eredalt meeles ka erinevad vestlused, kus pidi pidevalt ennast ja oma tööd tõestama. Selgitama näiteks, et "Kitsa kinga" võtted võtavad tõesti rohkem aega kui kaks tundi, ehkki ette määrati täpselt kaks. Kuna tehnika oli kallis, siis jagati kõigile aega võimalikult vähe.
Põhiliseks probleemiks töö algusaastatel oli ka asjaolu, et töötajatel polnud kodus telefoni ja inimesed ei omanud autosid. Stsenaariume tuli ise käsitsi postkasti viia ja loota, et kõik saavad õigeks ajaks materjali kätte.
Kõige põnevamad aastad
"Ma arvan, et õnn on nendel televisioonitöötajatel olnud, kes on töötanud 1980ndate lõpus, 1990ndate alguses," ütles Reet Oja. "Sest see, mis toimus ühiskonnas... Meil oli üks kanal - Eesti Televisioon. Seda vaatasid nendel aegadel kõik! Kas tankid tulevad või ei tule? Kas iseseisvus tuleb võib ei tule? Kas rahvarinne luuakse ETV kõrvalstuudios? See oli täiesti ootamatu! Siisamas stuudio ees pandi paberid lauale ja öeldi, et hakake kirjutama. Kes tahab astuda rahvarindesse?" meenutas Oja. Tol ajal toimusid televisioonis asjad, mida polnud kunagi varem juhtunud. "See fanaatiline ühtehoidmistunne..."
See oli aeg, kus ei loetud aega ega ka raha. Kõik teleinimesed töötasid 24 tundi järjest.
Ajakirjanikule lubatu piir
Isiklikest saavutustest suurimaiks peab Reet Oja intervjuusid, kus külaline siiralt avanes ja kohal oli. Samas sõnas ta, et sageli jäi ta kimpu iseendaga sõlmitud kokkuleppega, et ei küsi kunagi midagi sellist, millele ta ise ei tahaks vastata. "Võib-olla see pani mind viimastel aastatel siin tööl olles ikkagi väga sageli mõtlema, mis on õige või mida ma teha tahan. Kus see piir jookseb?"
Osaga tänapäeva ajakirjandusest ei ole Reet ka praegu nõus. "Arvan, et on asju... Ajakirjanik ei ole jumal - mitte kunagi tal ei ole õigust hukka mõista ega panna kohtuotsust. Jah, kriitiline peab olema, kindlasti. Aga kuskil see inimlikkuse säilitamine on mulle väga tähtis," sõnas ta.
Reet Oja on ligi 15 aastat olnud ekraanilt ära ja ütles võimaliku naasmise kohta, et igal asjal on siiski oma aeg. "Ma olen väga rahul, et elu on läinud nii nagu ta on läinud. Väga!"
Toimetaja: Kerttu Kaldoja