Täiesti ootamatult Kindness välja uue loo "Cry Everything" koos Robyniga, mis on tema esimene uus materjal pärast 2014. aasta albumit "Otherness". Ta ei ole oma käekirja muutnud - hõrk sensuaalpop, mis on ühest suunast mõjutatud mustast popist ja teiselt poolt tantsumuusikast. Robyn annab muidugi loole veel lisadoosi pehmust. Samuti viieaastase pausi järel andis uue loo välja ka The Black Keys, kes ehk ei üllata millegi erilisega, kuid ei peta ausalt öeldes ka kuidagi ootusi - "Lo/Hi" on parimas mõttes tantsukas garagerock.

Möödunud aasta üks huvitavamaid uusi tulijaid Channel Tres, kes segab ülisujuvalt souliliku hip-hopi ja naksakad house'i rütmid, avaldas uue singli "Brilliant Nigga", millel ta jätkab enda muusikalise keele arendamist. House ei ole enam eesmärk omaette, pigem on erinevaid muusikalised suunad omavahele põimunud - Moodymanni asemel meenutab ta nüüd juba rohkem Kaytranadat. Õnneks on ta aga inspireerinud ka teisi - Briti produtsent Pinty segab kokku The Streetsi pohmellipoeesia ja Channel Tres' paksud bassid, mõjudes ehk küll pisut toorena, kuid algatus on igati huvitav.

Osad kaugenevad house'ist, teised jäävad oma liistudele truuks. On tore näha, et Baltra kütab sihikindlalt ikka ja alati lo-fi house'i vagu, millest on juba paljud žanri pioneerid - DJ Seinfeld, Ross from Friend, DJ Boring - edasi liikunud. "Summer of '98" on aga täpselt selline imeilus klubihitt, millele on raske vastu panna. See lihtsalt töötab.

Tervikalbumina osutus üsna pettumust valmistavaks Prantsuse uue aja technokuninga Gesaffelsteini uue album "Hyperion", mis rebib end retroelektroonika ja raadiopopi vahel lihtsalt lõhki. Sellele arusaamatule fookusele vaatamata on seal üksikud eriti säravad momendid, eriti just lugu "So Bad" koos HAIM'iga - poleks eales osanud oodata, et see jantlik tüdrukutebänd suudab sellist tumepopi. Lugu tammub kolm ja pool minutit paigal, aga just see staatiline õõtsumine haarab eriti kaasa.

Ülijabur ja lollakas on samuti Prantsuse elektrooniku M83 originaalmuusika pornothrillerile "Nuga südamesse" ("Knife + Heart"), mis vastab igati filmil. Avar ja atmosfäärne elektroonika, mille vahele on torgatud ka 1970. aastate pornofilmilikku elektroonilist funki. Kogu plaati saadab aga kurjakuulutav aura - midagi on nagu valesti ja kohe-kohe kaardimaja kokku. Aprillis jõuab film ka Eesti kinodesse, siis saate ise näha, miks see muusika just selline on.

Eesti muusikas toimub praegu üllatavalt vähe, mistõttu on ainsa kodumaise artistina playlist'i murdnud Sofia Rubina. Tema plaat "Where It Begins" ilmus küll juba aasta algul, kuid sattusin selle peale alles nüüd - ta on selja taha jätnud jazziliku house'i ja pööranud asjad pahupidi, keskendudes nüüd hoopis house'ilikule jazzile. Dünaamiline vokaal toetab igati särtsakat rütmikat, mis teeb sellest hea plaadi nii kohvikusse taustaks kui ka soojenduspeole.