Nädala playlist: külmad ilmad, külmad rütmid

Huvitaval kombel vastab 2019. aasta senine muusikasaak üsna hästi väljas valitsevat ilma. Ei, mitte lirtsuvat ja rõvedat halli löga, vaid külma ilma ja kargust. Positiivsuse asemel paistab silma just kõvasti tumedat tuksumist ja rütme, mis tümitavad kuulajat järelandmatult. See aga ei tähenda samuti tingimata halba.
Playlist algab aga küll positiivse üllatusega - The Chemical Brothers avaldas teise singli peagi ilmuvalt albumilt ning kui esimene lugu "MAH" oli üsna näotu reiviküte, siis värske "Got To Keep On" poeb esimese kuulamisega otse südamesse. Juurtelt üsna traditsiooniline klubihitt, mis kasutab kerget house-mustrit ja nakkavat vokaali, kuid nad ei jää sinna pidama. Põrkav elektroonika, mis kogu lugu õrna niidina läbib, annab sellele oma äratuntava näo.
Palju populistlikuma, kuid siiski klubihitiga tuli välja ka NOËP, kelle "Fk This Up" koos Chinchillaga - tundmatu, ent eriti maheda häälega Briti lauljannaga - jääb pärast esimest kuulamist pähe kummitama ja ei kao sealt nii pea. Tõsi, mahla jääb loos väheks ja ega sealt palju avastada ei ole, kuid see refrään näitab, et heade juhuste kokkulangemisel võiks Kõpper teha ülemaailmse superhiti.
Parima Eesti album selle aastast on seni olnud kindlasti Mick Mooni "Trallinn", mille täielik kõrvauss on "Liiga Palju Tööd". See on täiesti lollakas trap, aga seda parimas mõttes. Ei mingit loogikat ja vajadust mõjuda tõsiseltvõetavalt - pane hullu, nilbitse ja laula nõmeda häälega, siis juhtuvadki parimad asjad.
Mul isiklikult teeb südame soojaks, et UK garage on kahe loo näol tagasituleku teinud. Grime'i superstaar AJ Tracey ei taba oma debüütalbumil just kümnesse, kuid lugu "Ladbroke Grove" on mõnus nostalgiline tagasivaade garage'i kuldaega, millele on võimatu vastu panna. Samasse auku läheb ka Todd Edwards looga "You're Sorry", mis on meeldivalt reljeefne tantsunätakas, mis kõlab kui Disclosure ilma popambitsioonita.
Viimaste aastate üks ilusamaid albumeid on kindlasti Bibio "A Mineral Love" ning on eriti tore, et pärast paar aastat kestnud ambient-ekslemist on ta tagasi oma tugevaima külje juures. "Curls" on kui kontsentraat ilusast suvepäevast, kus ei ole muresid, päike ei näitagi loojumise märke ja elu tundub lihtsalt nii kuradima ilus. Sula juba ära, kuradi lumi!
2019. aasta seni suurim album on kindlasti Ariana Grande värske kauamängiv "thank u, next" ning õnneks muutub ta iga plaadiga üha paremaks. Kui tema eelmine, värskelt Grammyga hinnatud "Sweetener" oli minu maitsele liiga naiivne, siis uus album - eriti aga just lugu "bloodline" - kinnitavad, et tal on kõrva huvitavate popmeloodiate peale, mis töötavad pealiskaudsel kuulamisel kommertspublikule, kuid annavad põhjust üle kuulamiseks.