Kristiina Ehini ema Ly Seppel: lapsed kasvasid meil kirjutuslaua sahtlis
Pühapäeval olid Sten Teppanil Vikerraadio saates "Käbi ei kuku" külas ema ja tütar Ly Seppel ja Kristiina Ehin. Taluperest pärit Ly jaoks hakkasid puhuma hoopis värsked tuuled, kui tema ellu tuli Andres Ehin. Kahe luuletaja perre sündis kolm tütart, vanuselt keskmine Kristiina on uue põlvkonna autorina sama tuntud kui vanemad omas generatsioonis.
Seppeli kõige vanem tütar Piret on ülikoolis politoloogia õppejõud. Noorim tütar on lõpetanud keraamikuna Kunstiakadeemia ja ka tegutseb sel alal. "Mind üllatab kõige rohkem see, et ühtmoodi kasvatatud lapsed, aga nii erinevad. Valitud erialad on üks asi ja teine asi on see, et ühed on rohkem väljapoole näitavad kui teised."
Tütred kasvasid kirjutuslaua sahtlis
Seppel märkis, et räägib mõnikord naljaga pooleks, et lapsed on neil kasvanud kirjutuslaua sahtlis.
"Kirjutuslaua sahtlis, mis on selleks otstarbeks tühjaks tehtud ja väikesed lapsed sisse pandud ning siis nad on saanud vaadata, mis kirjatööd ema-isa teevad. Neile on ka kogu aeg ette loetud ja kui oli vaja isa või ema juurest saata vastavalt mingi sõnum või paber või midagi ülevaatamiseks või toimetamiseks, siis tõsteti vaevu käia oskav laps kirjutuslaua sahtlist välja ja öeldi, et palun vii see isale ja siis laps oli tähtis. See oli meie laste kasvamise aja igapäevane nähtus, et nad istusid meil kirjutuslaua sahtlis ihu ligi ja me tegime tööd."
Ehin nentis, et ega ta teist lapsepõlve pole proovinud ja ei oska seetõttu enda oma võrrelda millegagi. "Praegu küll mõtled, et ega meil väga palju mängukaaslasi ei olnud igapäevaselt nagu lastel, kes käisid lasteaias. Meist ei ole keegi käinud lasteaias. Oleme, aga kuskil neli päeva."
Lasteaeda lapsi ei lubatud
Seppel ütles, et ta tol ajal tundis, et lapsed on tal nii kallid käes, et ta ei pannud ega lükanud neid kuhugi, kus ta ei oleks enne käinud järele vaatamas.
"Ma käisin lastega kaasas tolleaegses 80. aastate lasteaias täpselt neli päeva. Nelja päeva pärast ütlesid lapsed mulle, et nad oleksid nõus jääma lasteaeda, aga mina ütlesin, et mina ei luba. Mulle ei meeldinud see karjamentaliteet, mis seal oli ja mulle ei meeldinud, et kõike, mida õpetati, õpetati tegema tapvalt õigesti. Paljud minu sõbrannad või minuealised ei saa aru, et mis mulle õieti siis vastu hakkas, aga mulle hakkas vastu just see liiga õigesti tegemine ja hakkab see koolis ka vastu."
Seppel lisas, et kui nende lastekasvatamise ajal olid mingid põhimõtted, siis üks oli see, et neile valmistas Andresega rõõmu ja nad kiitsid lapsi selle eest, kui nad tegid midagi üle ääre teistmoodi ja loominguliselt. "Isegi kui see ei olnud kõige õigem asi. Aga meile meeldis näha lastes võimeid piire rikkuda."
Kustumatu mulje jätnud huntide ulg
Seppel elas kordamööda oma isa- ja emapoolsete esivanemate talus. Omaenda lapsepõlvest rääkides sõnas Seppel, et see, et 10-aastane tüdruk ei osanud lehma lüpsta, punuda või kududa ei tulnud kõne alla. Tuli olla töökas ja tubli ning kõike osata.
"Taluelu reeglid ja vanemate inimeste autoriteet oli nii suur, et minust kujunes pikapeale kukupai ja see kukupai olek jätkus koolis ja üsna varsti ma ei meeldinud endale enam seesuguse kukupaina ja otsisin ise ka võimalusi, kuidas teha teistmoodi ja olla teistmoodi, aga see ei olnud lihtne."
Lapsepõlvest on talle kustumatult sümboolse mulje jätnud huntide ulg, mida ta tegelikult ei osanud seostada niivõrd huntide, vaid küüditamiste ajaga, mil ta kartis väga oma vanemate pärast.
"Ma ei teagi, kumba ma rohkem kartsin, kas küüditamist või huntide ulgu". Ta lisas, et paljude temavanuste inimeste lapsepõlv oli varjutatud sellest murest, mis nende vanematest saab.
"Lapsena ma ei osanud mõelda, mis minust saab. Talulapsena ma muretsesin rohkem, et mis loomadest saab. Ma ei osanud niivõrd inimeste pärast muretseda, sest mõtlesin, et inimesed saavad ikka kuidagi hakkama. Kui mu lemmikonu Siberisse viidi, siis mul oli hirmsasti kahju pere koerast, kes ulgus pererahvast kolm päeva ja siis hinge heitis. Ma nutsin eelkõige selle koera pärast."
Koolipõlvest kahetised tunded
Seppel märkis, et kui ta oma lapsepõlves tahtis heinapõllul olla täiskasvanutega võrdne, siis oma lastele tahtis ta võimaldada võimalikult pikka lapsepõlve. "Ehk niisugust, kus nad saavad kergemini läbi ja kus neil jääks natukene vaba aega seda teha, mis neile meeldib. Mitte seda, mida tingimata peab."
Kui Seppel klassikokkutulekul rääkis teistele, et tal on koolist nii kahetised tunded, siis klassikaaslased küsisid, kas ta on ära pööranud, et see oli neil õnnelik aeg ja õnnelik lapsepõlv.
"Siis ma olin päriselt kohkunud, ja ma teen kummarduse nende õpetajate ees, kes vihjasid, et asjad ei ole päris nii nagu koolis neist räägitakse, sest aeg on niisugune. Ja see tegi minust selle mamma, kes vaatas ja kontrollis oma laste kooli."
"Kui ma kuulsin, et 10-aastase Kristiina õpetaja ütles, et "noh lapsed, nii ja nii mitu raha homseks kaasa ja kõik ostke punased kaelarätid ja ülehomme terve klass astub pioneeriks", ja Kristiina tuli minu käest seda raha küsima, siis ma ütlesin, et "Kristiina, raha on siin, aga me peame sellest asjast rääkima" ja siis ma rääkisin Kristiinale, et öelgu õpetaja, mida tahab, aga pioneeriks astumine on vabatahtlik ja see tähendab seda ja seda, aga et sa võid ise otsustada." Punast kaelarätti Kristiina kaela ei pannud.
Seppelil oli ka kombeks lastevanemate koosolekul küsimusi esitada ja teinekord mõni teine lapsevanem tuli talle tänaval vastu ja küsis, et kuidas ta julgeb. "Aga ma julgesin küll."
Toimetaja: Merit Maarits