Paljudel peredel seisab sügisel ees hoopis teistsugune elukorraldus. Lapsed lahkuvad kodust, et iseseisvalt hakkama saada. Kuidas muutunud olukorras lapsevanemana hakkama saada, arutles Ly Seppel-Ehin, kel on palju kogemusi võtta nii enda isiklikust elust kui ka tööst psühhoterapeudina.

"Elu esitab meile väljakutseid iga jumala päev ja nendele väljakutsetele tuleb otsa vaadata ja mõtelda, mida me nüüd siis teeme. Kui pesast lähevad lapsed, siis oleks tore mõelda, et taevale tänu, üks eluülesanne on nüüd üsna kaugele teoks tehtud ja nüüd on mul aega enda jaoks ka, et ellu viia mõni enda unistus, mida ma pole siiamaani osanud, julgenud või pole olnud võimalust."

Seppel-Ehin ise läks joogaringi, et oma luid-liikmeid järele aidata, ja klaasvitraažiringi. "Tegin oma lõuna- ja põhjapoolsetele akendele ilusad vitraažid. Jätkasin filoloogitööd, mida ma olin õppinud, aga pika lastekasvatusperioodiga olin läinud rooste," tõdes Seppel-Ehin. "Kirjutasin veel mõne raamatu ja tõlkisin. Väga palju on vaja eneseusku, et sel perioodil mitte ebaõnnestuda."

"Kunst on ära tunda, millal ma emana olen liiga klammerduv või ei suuda märgata, et mu laps on suureks kasvanud ja ma kipun igast nurgast teda õpetama. Või kas ma ei suudagi päriselt mõista, et lapsed on antud meile kingituseks, mitte omandiks. Seda õpetab meile India," ütles kolme lapse ema Seppel-Ehin.

Iseseisva elu peale läinud lapsed õpetavad Seppel-Ehini sõnul, et lapsevanem ei pea kogu aeg muretsema. "Ära näita välja, et mõnikord sa tunned ennast ohvrina, või oled tundnud, et neid kasvatades oled midagi ohverdanud. Seda lapsed ei suuda üle elada. Nad tahavad meid näha toimetulevana ja väärikatena igas vanuses. Nad tahavad, et me saaks oma eluga hakkama ja ei vajuks neile kaela oma ohvrirollis. Nad tahavad, et me näiteks neile, kuidas ohu ja probleemi korral hakkama saada," ütles Seppel-Ehin. "Meie võtame selle oma elukogemusest."

Seppel-Ehini sõnul elame me oma esivanemate kukil. "Meie lapsed peavad meilt selle koorma üle võtma ja me loodame, et meie lapsed on hariduse usku nagu meie esivanemad. Haridus teeb meid vabaks ja võib-olla ei olegi elus kõige olulisem asi õnnelik olemine, võib-olla on tähtsamaid asju. Näiteks armastamine ja see tunne, et me oleme kaitstud."

Kui me saame lahti raskusetundest, süüst, süüdistamisest ja sellest, et me kipume jääma ikkagi ohvriks, siis on meil palju asju ees, tõi Seppel-Ehin välja.

"Elu käib kodu ümber, kuidas teha niisugust kodu, et seal oleks hea olla ja lapsed tahaksid sinna tagasi tulla."

Ly Seppel-Ehin on ajendatuna murest laste liigse nutisõltuvuse pärast kirjutanud kogupereraamatu "Ma kuulan sind", mille kaks trükki on kõik läbi müüdud. Nüüd on tal pooleli uus raamat "Ma näen sind".

"See on minu viis midagi teha, mitte istuda ja muretseda. Tahtsin kirjutada lihtsa raamatu, kus psühhoterapeut laste ja noorte ja mõnikord ka vanematega räägib. Tahan näidata, kuidas lapsed ja noored räägivad nõustajaga, sest selles kolmnurgas, kus on vanemad, õpetajad ja koolilapsed, on lapsed kõige halvemini esindatud. Tahtsin anda teada, mida lapsed räägivad, kui nad otsustavad oma muret psühhoterapeudile rääkida," tõi Seppel-Ehin välja.

"Et vanematel oleks abi, kuidas jõuda ekraanisõltlasest lapseni. Me peame iga päev seda silda uuesti ehitama. Ma tahan, et lapsed tunneksid, et nende vanemad armastavad neid tingimusteta, ka siis, kui nad läbi kukuvad. Et me emade ja isadena jaksame neid siis ka armastada."

Seppel-Ehin nentis, et seda suuta, peavad vanemad ise elama elusat elu, peavad riskima, kui tahavad olla millegi loojad, ja olema ka ise valmis selleks, et mitte alati ei lähe kõik õnneks ja tuleb uuesti proovida.