"Täiskasvanud arvavad, et kiusamine toimub alati nende nina eest mujal, aga see võib täiesti vabalt juhtuda õpetaja või täiskasvanu nina ees. Aga selliseid juhtumeid, kus täiskasvanud saaksid minna n-ö rind ees kohale ja öelda stopp, et see nüüd küll ei lähe, on koolikeskkonnas aga ka tänaval kindlasti vähem," rääkis Toomesaar.

Ta märkis, et kõige parem vahend on alustada ikkagi ennetusest. "Et see noor ei avastaks täiskasvanueas, et ma 5.–6. klassis tegelikult olin üks kiuslik kaaslane oma klassile," märkis Toomesaar. Ennetustöö algab tema sõnul empaatia õppimisest.

"Arusaamisest, mis on kiusamine ja mis mitte, ning siis me ei peagi ehk nii palju sekkuma. Õpetajad ja täiskasvanud tihti muretsevad küll sellepärast, et mis ma siis teen. Kui tundub, et mingi olukord on kahtlane, siis võib täiskasvanu vahele astumine füüsilises mõttes töötada ehmatusena," rääkis Toomesaar. "Lähedki ligi, et hei-hei, mis te siin teete. Sellisest lihtsast küsimusest tihtipeale täiesti piisab."

Ta märkis, et sellisel momendil ongi kõige olulisem peatada olukord just ohvri jaoks. "See, kas kiusaja sellel hetkel saab aru või ei saa, see on oluline selleks, et temaga tegeldaks edasi. Aga selles konkreetses juhtumimomendis on oluline see, et ohver saaks sealt välja, et temal oleks võimalik oma väärikus säilitada ja siis me saame pärast nende tagajärgedega edasi tegeleda kas vesteldes või ka varavastaste tegude puhul politseid kaasates."