Nende kaante moodne lugu algab tulekahjuga, mis neelas kaks aastat tagasi Piirissaarel mitu elamut ja vanausuliste palvemaja. Päästeti, mis suudeti, kuid palju jäi tuleroaks. Päästetut püüti restaureerida, kuid suur osa palveraamatutest oli juba nii palju kannatada saanud, et taastada neid enam ei õnnestunud. Needki puidust kaaned taheti ära visata, ent jõudsid õnneliku juhuse läbi siiski puidu-uurija Alar Läänelaiu kätte.

Dendrokronoloog Alar Läänelaid kinnitas "Ringvaates", et 600 aastaste raamatukaante hoidmine võtab ikka käed värisema. "Ega Eestis naljalt nii vana puitu ei leia," ütles ta ja selgitas, et sajandeid tagasi oli kombeks väärikatele raamatutele panna ümber puitkaaned. "Praegu leitud kaaned on tegelikult õhukesed tammelauad."

"Mina puhtalt õhinapõhiselt hakkasin neid uurima, teada oli ainult see, et raamat on trükitud Moskvas 1800. aastate lõpupoole, eeldasin, et kaaned on ka sellest ajast," sõnas Läänelaid ja kinnitas, et tohutu üllatus oli see, kui selgus, et kaaned pärinevad hoopis 1300. aastatest. "Ma ei uskunud seda ise ka hästi, aga saatsin need andmed meiliga oma Ameerika kolleegile, aga tema kinnitas seda dateeringut."