"Hääletades merd mitte arvestades on 28 000 kilomeetrit ja 24 riiki. Aga mõned riigid olid sellised, et lihtsalt sõitsin läbi. Riigid on väiksed. Aga kokku tuli, jah 11 kuud, 28 000 kilomeetrit ja 24 riiki," rääkis ümbermaailmarändur Stanislav Trosin saates "Hommik Anuga". Tagasi jõudis Stanislav aprilli alguses.

Stanislav tunnistas, et see oli tema unistuste reis. "See oli unistus viimased kuus aastat äkki. Mulle meeldib reisida. Ma hakkasin reisima, kui ma põhimõtteliselt veel kõndidagi ei osanud. Isa võttis mu kaasa metsa, kalale ja käisime kuskil seal Venemaal ja see telgis magamise romantika ja lõkkel toidutegemine, see kõik oli juba väiksest peale [meeldinud]." Kui Stansilav suuremaks kasvas, kasvasid ka reisid.

Esiti tuli Stanislavil oma reisi jaoks paika panna marsruut. "Ehk siis teekond. Riietus. Mingi füüsiline ettevalmistus. Ja kõige tähtsam, see [vaimne] ettevalmistus. See oli kõige raskem, öelda endale, et ma saan ja kõik on korras, sest ma pidin ju kõik sillad maha põletama enda taga ja lihtsalt edasi minema ning uskuma ja iseendale ütlema, et kõik saab korda. Ees ootab midagi head." See tähendab, et Stanislavil tuli end ka töölt lahti võtta.

Reisi jaoks pani Stanislav kõrvale umbes viis-kuus Eesti keskmist palka. Umbes viie tuhande euro kanti. "Lennukisõidud oli kõige kallimad."

Stanislav ütles, et kõigil on talle see küsimus, et kuidas ümbermaailmareisi hääletades alustada. "Paned seljakoti selga, pühid ema pisarad, teed kalli ja surud isa kätt ning lähed. Tulin majast välja ja kõndisin sinna Tartu maantee poole läbi linna jala. Vaatasin linna ja mõtlesin oma miljonit mõtet ja üritasin olla selles reisirežiimis. Et nüüd kõik muu ei ole oluline, ma nüüd pean olema fookuses. Ja läksin Tartu maanteele, nagu see alati käib – näpp püsti ja läheb."

Esimese päevaga jõudis Stanislav Vilniusesse. Keskmisel on tema sõnul häälega võimalik liikuda 400–500 km. "Mul oli päevi, kus ma seisin 8–9 tundi ja keegi ei võtnud mind peale. Jällegi mul oli ka päevi, kus ühe päevaga sai 1100–1200 kilomeetrit."

Nuga oli Stanislavil kotis küll, aga mitte enesekaitse eesmärgil. "Nuga, muide, vahepeal päästis paar elu. Pipragaas oli alguses, seda ei olnud vaja lihtsalt. Alguses oli tunne, et las olgu ja siis sõbrad kinkisid mulle selle pipragaasi ja ta oli seal seljakotis küll."