"Saime Evaga sõbrannadeks, kui olime 14-aastased. Meie kokkuviija oli Jan-Eik Tulve, kes on Helena Tulve abikaasa ja minu sõber ja Helena Tulve on Eva Eensaare õde. Jan-Eikile tundus, et meid peaks kokku viima, sest meil on ühised huvid ja ma võiksin Eva tuua muusikamajja laulma. Hakkasime Kaja Posti juures laulmas käima, seal oli väike tüdrukute ansambel," meenutas näitleja, lavastaja ja muusik Maia Peterson, kes andis koos Eva Eensaarega albumitäie laule välja.

17-aastastena olid nad Vanalinna Muusikamajas ja imetlesid parajasti Lembit Petersoni ja Juhan Viidingu ja nende õpilaste loomingut. "Juhan tuli meie juurde ja ütles, et tehke minu luuletustele ka laule ja hästi kurbi. Meie mõtlesime, et selge, nüüd anti meile ülesanne. Luulehuvilised me olime niikuinii juba. Läksime koju, avasime Viidingu luulekogu "Närvitrükk" ja peaaegu samal päeval tegin viisi luuletusele "Nüüd on mul selge"," meenutas Peterson.

Petersoni sõnul ei tea ta isegi, kuidas need lood sünnivad, peaaegu iseenesest. "Avan luulekogu ja mingile luuletusele tuleb iseenesest viis taha. Hakkabki looma ja loob kohe laulu valmis. Kui ei loo, siis ma ei hakka pingutama, siis ma ei tee. Vahel on nii, et kui olen laulu valmis teinud, siis igaks juhuks kontrollin, ega see laul juba olemas pole. Komponeerida ja sättida ma ei oska."

Kui veel mobiiltelefoni salvestamisvõimalust polnud, laulis Peterson Eensaarele ette ja tema pani siis loo nooti. "Nüüd ma salvestan telefoni," lisas Peterson.

Peterson ja Eensaar hakkasid lisaks kitarri õppima ja kahehäälsust otsima. "Avastasime, et meil on üsna sobivad hääled. Meie sõprus on püsinud üle 30 aasta."

"Meil oli salabänd, ühel hetkel käisime Eesti Humanitaarinstituudi teatrikatsetel ja Ants Johanson ja Jaak Johanson ütlesid, et me peaksime kontserdi tegema. Me olime jälle sõnakuulelikud 18-aastased ja tegime esimese kontserdi Vanalinna Muusikamajas, mille Jaak üles lindistas. Mingil moel jõudis see lindistus paljude kunsti- ja teatriinimesteni ja meid hakati kutsuma erinevatele kontsertidele. Meie jaoks oli see seni olnud nagu salaprojekt, olime ise hästi vaiksed olnud, aga Jaak tõstis meid sealt natuke välja," nentis Peterson.

Ühel hetkel arvas Jaan Tootsen, et peaks plaadi tegema. "Jaan pani meile stuudioaja ja nii sündis meie esimene plaat 2005. aastal. Muidu poleks seda arvatavasti sündinud," tõi Peterson välja.

Vahepeal oli vaja lapsi kasvatada ja muusika tegemisse tuli paus. "Laulsin neid laule oma lastele unelauludeks. Lastele laulmine on väga lähendav tegevus. Lauldes on hing lahti ja hinged kohtuvad mingil teisel tasandil kui käsud ja keelud," sõnas Peterson. "Minu jaoks ei ole need laulud kunagi kurvad olnud, muusika võiks viia rahuseisundisse, natuke nagu maal oleks, kus kõik üleliigsed asjad kaovad ära."

"Laulude loomisprotsess ja nende esitamine annab mulle kohaloleku võimaluse. Tekitab enda jaoks tõetundelise seisu, kus maskid tuleb maha võtta. Mingi rolliga neid laule väga laulda ei saa, endas tuleb saavutada tühjus või lahtiolek," mõtiskles Peterson.

Suvel käib Peterson Portugalis ennast laadimas ja ka inspiratsiooni otsimas ning tutvumas Fernando Pessoa loominguga. "Tema on mu järgmise lavastuse inspiratsiooniallikas. Noorsooteatri ja Theatrumi koostöös tuleb sügisel Theatrumis välja visuaalpoeetiline lavastus Pessoa loomingu ainetel. Koos Mirko Rajasega lavastame. Mängivad Hardi Möller, Erik Richard Salumäe, Tarmo Song ja Ott Aardam," kergitas Peterson saladuskatet oma suvistelt tegemistelt.