"See on Terrence McNally tükk, mida on kunagi ammu aastaid tagasi ka Eestis mängitud. Kohtusime lavastaja Helen Rekkoriga, hakkasime otsima ja leidsime selle näitemängu, mis kohe võlus oma intiimsuse ja lähedusega. Me kasutame ka kõrvaklappe, et seda intiimsust veel lähemale tuua," ütles Karl-Markus Pihlakas, kes mängib üht peaosa Haapsalus esietenduvas suvelavastuses "Kuuvalgel".

"Lavastuses on sees mitmed teemad. Hirm läheduse ees, kas me usaldame teist inimest nii palju, et lasta teda enda lähedale. Kas me ületame oma hirmud, mis meie sees on," tõdes näitleja Kaia Skoblov, kes kehastab lavastuse üht peategelast.

Kui ei oleks nõus intiimseid stseene tegema, poleks seda pakkumist ka vastu võtnud, tõi Skoblov välja. "Lugesin selle materjali läbi ja leidsin, et see on lugu, mida võiks teha, sest need teemad kõnetasid mind väga."

"Ühiskond on nende teemade suhtes ka vabamaks läinud, see on mingis osas ka ühiskonna peegeldus, et me oleme rohkem vabamad ja tahame seda ka teatrilaval näha," tõi Pihlakas välja.

"See on väga puudutav ja liigutav kahe inimese lugu, mis puudutab meid kõiki," tõi Skoblov välja.

Pihlaka sõnul nad said intiimsete stseenidega ise hakkama ja intiimsuskoordinaatorit vaja ei läinud.

"Intiimsuskoordinaator on amet, kes on näitleja või artisti ja produktsiooni vahel. Nii et näitleja ja artist saaks turvaliselt ja mugavalt teha oma tööd ja produktsioon saab kätte selle idee ja sõnumi, mis nad soovivad turvalist viisi pidi," sõnas Alice Aleksandridi. "Intiimsus on kõik need hetked, kus sa oled haavatav. Seksuaalne simulatsioon, aga samamoodi ka meditsiinilised stseenid või haiglastseenid, rassism, stseenid alaealistega."

Aleksandridi õppis seda ametit USA-s ja Prantsusmaal. "Pärast keskkooli läksin õppima juurat ja pikalt olen tegutsenud oma tantsustuudios ka koreograafina. Intiimsuskoordinaator ongi minu jaoks, kui koreograaf ja jurist kokku panna. Paljud ametid kasvavadki sellest välja, kui midagi läks valesti ja kuidas me järgmine kord teeme nii, et ei läheks. Intiimsuskoordinaator sündis läbi selliste olukordade."

"Koolis toodi meile näide, et USA-s oli üks film, kus rollist väljaminek oli meesnäitlejale niivõrd raske, sest filmis oli ääretult vägivaldne stseen. Ta pidi vägistamist simuleerima, aga ta ise oli pereisa. Ta oli professionaalne näitleja, aga ütles, et ei suuda sellist asja teha. Teine näide oli Prantsuse näitlejad, kes olid mitmetes filmides paari mänginud. Meesnäitleja ütles, et tal pole intiimsuskoordinaatorit vaja, sest nad on nii pikk aega koos mänginud, aga ta ei teadnud, et naisnäitlejal oli kaks nädalat enne filmimise algust olnud vägistamisjuhtum. Näitleja on ka päeva lõpuks eelkõige inimene. See, mis sul igapäevaelus toimub, selle võtad ka võtteplatsile kaasa," sõnas Aleksandridi.

Intiimsuskoordinaator ei tee reegleid, vaid tekitab kõigi jaoks mugava olukorra. "Üks põhireegel, mida ka intiimsuskoordinaator küsib, kui stsenaariumiga tutvub, on alati see, et kas teistmoodi ka saab. Kas meil on sõnumi edastamiseks seda paljastust vaja. Kui vastus on jah, siis me lähme edasi ja mõtleme välja, kuidas seda teha saab," nentis Aleksandridi.  "Alati tuleb küsida, kas alastus on põhjendatud."