Sada aastat tagasi 30. juulil võistles Kadriorus 3000 meetri jooksus Soome suurjooksja Paavo Nurmi. Spordiajaloolane Tiit Lääne rääkis suvises "Ringvaates", et võistluse ajal oli kaheksakordne olümpiavõitja Nurmi oma kuulsuse tipul. See tõi talle kaasa elama tuhanded inimesed. "Paavo Nurmi oli kõige ägedam, vingem mees, kes siin staadionil võistelnud on," on Lääne kindel.

Spordiplatsi rajamise plaane peeti juba möödunud sajandi algul. 1911. aastal käisid spordiselts Kalevi esindajad Peteburis keisrikojas läbirääkimistel, kuid tol hetkel need tulemust ei kandnud. Pärast vabariigi sündi oli aeg rahvusstaadioniks küps.

Kuid veel enne staadioni avamist toimus niinimetatud rohelisel aasal kaheksas üldlaulupidu. Selle tarbeks ehitati Karl Burmani projekti järgi laululava, millest pidi aasta hiljem saama uue staadioni uhke tribüünihoone 2500 istekohaga.

Lääne rääkis, et staadioni avamisel nimetati seda Baltimaade moodsaimaks staadioniks.

"Riigivanem Jaan Teemant ütles, et spordirahvas näitas juba Vabadussõjas, et nad ei karda isamaa eest surra ja nüüd on väärikas tänu spordirahvale Kadrioru staadioni näol loodud," lausus spordiajaloolane.

Avamise esimesel kahel päeval toimusid staadionil kergejõustiku võistlused, kus lisaks Eesti paremikule olid lätlased, leedulased, poolakad, soomlased. Lisaks toimus Eesti-Leedu jalgpalli maavõistlus, mille Eesti võitis. Esimese värava staadionil lõi Eduard Ellmann. "Öeldi, et kahel päeval käis siit läbi kuskil 15 000 pealtvaatajat," märkis Lääne.

Samasugused suured, aga väga lõbusad massid tõi kokku 1935. aastal maha peetud jalgpallimatš Estonia teatri ja Soome rahvusteatri näitlejate vahel. Võistlejad olid end riietanud kostüümidesse mõnest teada-tuntud lavastusest ning nii marssis ettevõtte algataja Paul Pinna väljakule Napoleoni kostüümis.

Juba 1937. aasta lõpus läks staadion remonti, sest vaja oli veel moodsamat maja. Avamisrongkäigus oli 1100 sportlast, kõige ees sammus kahekordne Berliini olümpia võitja Kristjan Palusalu. Staadion avati taas jalgpalliga.

Poolteist kuud hiljem viskas odaviskaja Gustav Sule Kadriorus ainulaadse rekordi 75.93,5, mis oli maailma hooaja parim tulemus ja läbi aegade maailma teine tulemus. "Mõelgem selle peale, et see oli puuodaga visatud," rõhutas Lääne.

Sõja ajal, 1942. ja 1943. aastal toimusid Kadrioru staadionil võistlused väravapallis, mida tänapäeval tuntakse käsipallina. Lisaks on seal mõõtu võetud näiteks maadluses, poksis, males, vibulaskmises ja isegi jäärajal on sõitu tehtud.

"Selle staadioni ajalugu on väga pikk ja see püsis sellisena pärast neid mitmeid rekonstrueerimisi, remonte ja suurvõistlusi kuni sajandi vahenduseni," sõnas ajaloolane. Sajandi vahetusel sai valmis A. Le Coq Arena, kuhu jalgpall edasi kolis. "Kergejõustik on muidugi jäänud ja kergejõustiku jaoks on see siiamaani pühamu."

Kadrioru staadioni ajaloost rääkides ei saa mööda ka ühest nõukogude aja pöördelisest sündmusest – 1980. aasta 22. septembril toimunud jalgpallimatšist Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni ajakirjanike vahel.

Eriti suurelt mõtles ajakirjanik Tiit Karuks, kes arvas, et vaheajal ja võistluse lõpus võiks šõud ka olla. Nii kutsus ta kohale Propelleri, mis oli vahetult enne tema telesaates esinemas käinud. Ajakirjanik Olav Osolin meenutas, kuidas staadioni rajal, muruplatsi ääres mänginud bändi ümber mass noori kogunes. See aga ei meeldinud staadioni töötajatele, kes ei tahtnud, et muru ära tallatakse. "Sellest tekkis paks pahandus."

Teise poolaja jooksul keelati Propelleril edasi mängida. See aga ei meeldinud publikule.

"Pärast suuremat sorti madin lahti. Peeter Määrits räägib siiamaani, kuidas ta sai kaalikaga vastu pead, aga see oli sellepärast, et raadiomees Juhan Virkus tõi kingituseks mitte lilli, vaid peete ja kaalikaid, sest ta oli kuskilt kolhoosist tulnud. Me viskasime need publikusse, nagu lilli visatakse. Publik sai selle peale pahaseks, et Propeller ei mängi ja siis hakati nende kaalikatega omakorda siiapoole pilduma," kirjeldas Osolin.

Väike mäss jätkus mängu lõppedes ja liikus edasi südalinna poole, kus miilitsad noored siiski laiali ajasid. Nädalapäevad hiljem toimusid uued meeleavaldused venestuspoliitika vastu. Propeller sai esinemiskeelu ja ürituse korraldajaid kuulati üle. Ent staadion jätkas tavapäraselt.

Endine kümnevõistleja Erki Nool meenutas, et ka tema on Kadriorus mitmeid rekordeid löönud.

"Kui siin olid kümnevõistluse maailmakarika etapid, sai täismaja ees mitmevõistlust teha. Loodame, et samasugused emotsionaalsed võistlused tulevad tagasi, nagu oli toona," ütles ta.

Eriti eriliseks peab Nool seda, et publik saab Kadriorus võistlejatele väga lähedal on. "See tekitab hea ja mugava atmosfääri," lausus ta ja lisas, et ka treenimiseks on Eesti kodustaadion väga mugav.

Praegu käivad saja-aastasel esindusstaadionil taas ulatuslikud remonditööd: uuendatakse peaareen, jalgpalli treeningväljak ja sportlastele ning treeneritele rajatakse täiesti uus hoone.