Tema sõnul näitab pidev soov midagi lammutada meie ühiskonna kasvuraskuseid. "Me ei ole ühiskonnana oma arengus jõudnud veel nii kaugele kui Taani, Soome ja Rootsi ühiskonnad, kus sellise maja lammutamine ei tuleks kõne allagi," nentis ta ja tõi välja, et igal aasta tuleb Eestis mõni selline oluline hoone, mida soovitakse lammutada. "Oleme viimase 30 aasta jooksul väga palju ka juba kaotanud."

"Kui vaatame, siis kõik maailma tähtsamad arhitektuuripreemiad lähevad renoveerimisprojektidele, uued sümbolhooned ei pääse enam löögile" kinnitas Mänd ja mainis, et oma osa on selles olnud ka kliimamuutustel. "Me teame, et ehitussektor on väga suur CO2 tootja ehk siis need on kõik mõjud, miks maailma arusaam on muutunud."

"Muu maailm on liikunud väga teises suunas, meil elab veel 1990. aastate arusaam, et ma olen omanik ja teen, mis ma tahan," rõhutas Andro Mänd ja lisas, et näiteks Burmani villa, mida omanik soovis samuti lammutada, on väga oluline meie kultuuripärandist. "Ega meil seda 1920. aastate esimesel poolel ehitatud keskkonda on väga vähe, kuna kogu ühiskond oli väga vaene," lisas ta ja mainis, et teiseks on Karl Burman Eesti esimene kutseline arhitekt. "Tema loomingut saab veidi enam kui ühe käe sõrmedel üles lugeda, aga ega seda ka nüüd ülemäära palju säilinud ei ole."

Tema hinnangul on praegune olukord, et Burmani villa on veidi ripakli jäänud, modernistliku linnaplaneerimise tulemus. "Sel hetkel, kui Mustamäe loodi, ei olnud sellised kihistused olulised ja neist sõideti üsna julmalt üle, see hoone ei jäänud otseselt kellelegi ette, aga suur osa hoonestusest on sealt maha tõmmatud, kunagist Kadaka küla praktiliselt enam ei eksisteeri."