Eesti purjetaja Villem Reinaas on olnud üksinda ümbermaailmareisil alates 2022. aasta oktoobrist. Praegu viibib ta Eestis, kuid reis ei ole lõppenud. Tema sõnul on pausid olnud algusest peale osa plaanist ning iga etapp lõpeb siis, kui selleks tekib loomulik põhjus.

"Ma ei ole tahtnud ära raisata seda ilusat ringi," ütles Reinaas "Vikerhommikus". "Teen seda umbes sellise hetkeni, kui tekib kas mingi igatsus kodumaale tulla, saab pikem lõik tehtud või tekivad tehnilised tõrked."

Seekord langesid kokku nii soov koju tulla kui ka vajadus purjekat remontida. Jahtlaev Hilja seisab praegu Maldiividel.

Metsamehe pojast ümberilmavurjetajaks

Reinaasa sõnul ei pärine tema huvi mere vastu lapsepõlvest. Vastupidi – ta kasvas üles metsameeste suguvõsas ning purjetamise juurde jõudis alles täiskasvanuna. "Mul saab tegelikult esimest korda purjeka pardale astumisest selle aasta augustis kümme aastat," ütles ta.

Tema hinnangul ei peaks inimesed kartma merd üksnes seetõttu, et neil puudub varasem kokkupuude. "Ma olen tegelikult metsas kasvanud, metsameeste suguvõsast pärit, meil ei ole merega mitte mingit seost. Aga kui kätte võtta ja tahta, siis on võimalik endale need asjad selgeks teha ja minna sinna kaugustesse."

Reinaasa sõnul ei olnud ümberilmareis algusest peale kindel eesmärk. Mõte kasvas välja soovist purjetada järjest kaugemale.

"Kui küsitakse, mis on selle reisi eesmärk või miks ma selle ette võtsin, siis ma arvan, et enamus purjetajaid ütlevad, et kõige kaugem sihtmärk on kuskil silmapiiri taga," rääkis ta.

Tema enda puhul algas kõik tagasihoidlikult. "Esimene mõte oli, et jõuaks teisele riffile. Sealt vaikselt hakkas edasi minema. Alguses ei julgenud kaugele mõelda."

Reinaasa sõnul sõltub pikk merereis sama palju ilmastiku tundmisest kui purjetamisoskusest. Ta valis teadlikult marsruudi, mida peetakse ümbermaailmareisijate jaoks kõige lihtsamaks, kuid tunnistab, et kõiki vigu ei õnnestunud vältida.

Kõige keerulisemaks kujunes India ookeani ületus, kus purjekas sattus mussooni tõttu tugeva vastutuule ja hoovuste kätte. "See olustik oli purjekale nii karm, mastile, purjedele," meenutas Reinaas.

Pärast ligi 1800 meremiili läbimist murdus mast vahetult enne sihtkohta. Tema sõnul peetakse purjetajate seas seda üheks raskemaks avariiks. "Öeldakse, et masti murdumisest hullem on ainult põhja minek," märkis ta. Viimaste liitrite kütusega jõudis ta Maldiivide lähedale ning kutsus appi piirivalve.

Aastate jooksul on talle saanud selgeks, et ookean ei allu prognoosidele samamoodi nagu Läänemeri. "Loodus on võimas ja palju võimsam kui see, mida kuskil ilmaennustuses ette öeldakse," märkis ta.

Üksinda ookeanil purjetades tuleb arvestada, et abi ei pruugi olla võimalik kutsuda. Kui laev on sadadest meremiilidest eemal, tuleb kõik probleemid ise lahendada. Samas ei pea ta purjekat tormis sugugi ebaturvaliseks. Vastupidi – kui alus on tehniliselt korras ja kapten teab, mida teeb, peab ta purjelaeva väga töökindlaks. "Ma olen tunnetanud, et see purjelaev on seal tormisel merel väga hea keskkond."

Ring on peaaegu täis

Praegu ootab Hilja Maldiividel remonti. Kui mast saab korda, loodab Reinaas jätkata teekonda läbi Punase mere Vahemerre.

Tema sõnul on ümbermaailmareis purjetajate mõistes lõpetatud alles siis, kui ületatud on kõik meridiaanid. "Pool ringi sai täis, juba siis oli selline tunne, et midagi on tehtud," ütles ta.

Viimane oluline etapp seisab aga alles ees. "See Eestimaa kriips on sellisel juhul minu jaoks Vahemeres Kreeta ja Malta vahel kuskil."