Teevälide jalgpallihuvi sai alguse lapsepõlves suurvõistluste jälgimisest. Esmalt köitsid tähelepanu olümpiamängudel näidatud jalgpallikohtumised ning hiljem 1998. aasta maailmameistrivõistlused.

"98 aasta MM, seda sai peaaegu kõik mängud ära jälgitud," meenutas Triin Teeväli. Seejärel tekkis huvi ka Eesti koondise vastu ning soov jõuda mängudele kohapeale.

Esimese koondisemänguna meenutavad õed 1999. aastal Kadrioru staadionil peetud Eesti ja Tšehhi kohtumist. Eredalt on meeles eelkõige koondise kõige tulihingelisemad toetajad. Hiljem jõuti juba Lilleküla staadionile Eesti–Hollandi ja Eesti–Iirimaa kohtumistele. "Sealt läks juba kõik ühe hooga edasi ja siis enam pidama ei saanud."

Küsimusele, mis neid jalgpalli juures kõige rohkem köidab, vastasid õed, et kõige olulisem polegi mäng ise.

"Pigem on see atmosfäär ja kõik, mis sellega kaasneb," ütles Kadri Teeväli. "Meeleolu, atmosfäär, enne mängu, peale mängu toimuv. See mäng on lihtsalt 90 minutit kogu sellest asjast," lisas Triin Teeväli.

Lisaks moodustavad nende sõnul olulise osa elamusest reiside planeerimine, sõpradega koos olemine ja mängudega seotud ettevõtmised. "See on kõik palju suurem asi," märkis Triin.

Kuigi jalgpall mängib nende elus tähtsat rolli, peavad õed end eelkõige Eesti koondise fännideks, mitte mõne suurklubi toetajateks. "Meil see koondis on number üks ja siis vaatad, kuidas teiste mängudega jõuad" lausus Triin.

Õdede sõnul ei ole neid kunagi heidutanud Eesti koondise tagasihoidlikud tulemused. Kadri meenutas ka Eesti ja Hollandi kohtumist, kui paljud eakaaslased kandsid Hollandi koondise särki, aga tema jäi ikka omadele toeks. "Mina läksin uhkelt, rind kummis, Eesti koondise särk seljas, siis vaadati, mis see totu siin teeb," meenutas ta.

Maailmameistrivõistluste melu tõmbas kaasa

Maailmameistrivõistluste atmosfääriga puutusid õed esimest korda kokku 2006. aastal Saksamaal. Toona vaadati mänge fännialadel suurte ekraanide vahendusel. Seal tekkinud emotsioonist sündis mõte minna ka 2010. aasta MM-ile Lõuna-Aafrikasse

Lõuna-Aafrikas õnnestus neil näha mitut kohtumist, sealhulgas Ghana ja Uruguay veerandfinaali. "Seal oli meelelahutust ikka täie raha eest, sest see läks lisaajale ja penaltite peale," meenutas Triin Teeväli. Kõige eredamalt jäi siiski meelde staadionitäie fännide vuvuzelade lakkamatu sumin. "Üks pinev pinin," kirjeldas Kadri.

Õdede hinnangul ei ole suurvõistluste vaatamine kohapeal võrreldav teleülekandega. Näitena tõi Teeväli välja 2022. aasta maailmameistrivõistlustel Kataris nähtud Argentiina ja Mehhiko kohtumise. Kuigi nad saabusid staadionile kolm tundi enne mängu algust, olid Argentiina toetajad juba ammu kohal.

"Argentiinlased olid juba kõik kohal, värava tagune oli neid täis, nad laulsid seal juba tund enne mängu, nad laulsid terve mänguaja ja tund aega veel peale mängu," rääkis Triin. Kadri sõnul on just selline atmosfäär see, mida televaataja ei näe.

Maailmameistrivõistluste piletite saamine on õdede sõnul aastatega oluliselt raskemaks muutunud. Kui 2010. aasta MM-iks õnnestus soovitud piletid saada juba esimeses kandideerimisvoorus, siis hiljem on konkurents kasvanud. Katari MM-il õnnestus neil esimeses voorus saada vaid üks pilet.

"See aasta üritasime ka saada, andsime kandidatuuri sisse, et meil on huvi, aga kui sa juba sellest edasi ei saa, siis see näitab, et miski on süsteemis mäda," leiab Kadri.

Praegu jälgivad õed maailmameistrivõistluste mänge peamiselt siis, kui need sobivad ajaliselt. "Öösel ma üles ärkama ei ole hakanud, aga kui veeranfinaalides on põnevam mäng, siis võib-olla," ütles Triin Teeväli.

Nende kõige suurem jalgpalliunistus on aga seotud Eesti koondisega. "Eesti koondis EM või MM-finaalis ükskõik kelle vastu," vastas Triin Teeväli küsimusele, millist mängu ta kõige enam oma silmaga näha sooviks.

Kuigi sellise eesmärgi täitumine võib tunduda kauge, usuvad õed jätkuvalt Eesti võimalustesse. "Eesti koondise fännina ikka alati usud ja loodad," ütles Triin.