Oliver Reimanni sõnul ei erine lavakõne liiga palju raadiokõnest. "See, kuidas mõtet edasi anda, on nii lavakõnes kui ka raadiotöös sama, aga võib-olla raadiotöö hõlab rohkem tehnilist mõtlemist, kuidas mängida distantsiga suhtes mikrofoniga, kuidas avada seda ruumi, mida kuulaja ei näe, kuidas talle tekitada seda maailma," selgitas ta ja lisas, et oluline osa on ka sellel, kuidas oma häälega seda maailma edasi anda. "Kuidas ma hõikan teisele ja mängin, et ta on minust väga kaugele, kuigi oleme kogu aeg samas ruumis."

Mirjam Aavakivi ütles, et see oli palju keerulisem ülesanne, kui nad oskasid arvata. "Mõtled küll, et oled neli aastat õppinud häälega töötama ja tead küll, kuidas mõtet edasi anda, diktsioonilihased on ka tugevamad kui tavainimesel, aga mikrofoni ees istudes on korralik pinge," sõnas ta ja lisas, et sai selle käigus aru, kui palju annab nägu ja keha sellele juurde, kui räägid laval.

Aavakivi sõnul võib mikrofon tunduda mingil hetkel vaenlane, aga ta võiks saada sõbraks. "Kui ta sõber ei ole, siis on väga keeruline raadios töötada," tõdes ta. Oliver Reimannil on mikrofoniga täielik armastuse-vihkamise suhe. "Mikrofonis on väga eriline ja lahe tõstetus ning helis on tohutu potentsiaal mõjutada, helimaailm on samaväärselt tugev kui lõhnamaailm, just inimese kognitiivsuse mõttes, heli ja lõhn suudavad tekitada väga tugevaid tundeid."

Raadioteatris kõlasid üliõpilaste unistused ühest hetkest või päevast kümne aasta pärast, aastal 2036. Oma unistusi esitavad Mattias Nurga, Mirjam Aavakivi, Katarina Sits, Erling Eding, Alex Paul Pukk, Eliis-Maria Koit, Carolyn Veensalu, Mauri Liiv, Joonas Koff, Elss Raidmets, Robi Varul, Erik Hermaküla, Triin Brigitta Heidov, Oliver Reimann ja Uku Pokk.