Terviseameti peaspetsialisti Julia Gelleri sõnul sõltub puukide arvukus suuresti keskkonnatingimustest.

"Seda, kas puuke on tulnud või tekkinud rohkem, see sõltub kliimast. See sõltub kohast, kus nad on. See ei ole nii staatiline. Kui on võsastumine, siis nad tulevad rohkem. Kui on metsaraiet või midagi, mis lõhub seda keskkonda, kus nad elavad, siis nad kolivad sealt minema," ütles Geller.

Gelleri sõnul ei puuduta puugid üksnes looduses liiklejaid. Puuke leidub ka linnade parkides ja haljasaladel ning seal võib inimese kokkupuude nendega olla isegi tõenäolisem.

"Linnas on need rohelised alad tavaliselt väiksed ja piiritletud. Kui midagi sinna satub, siis hakkab seal paljunema ja konsentratsioon on tavaliselt üsna kõrge. Ja jällegi, linnakeskkonnas on see risk inimesele: me liigume seal, jalutame koertega, vahel teeme pikniku, jalutame oma lastega, oleme muru peal. See risk on lihtsalt kõrgem. Metsas me seda tavaliselt keset metsa ei tee," rääkis ta.

Puukide levikut saab koduaias ja avalikel haljasaladel vähendada niitmise abil. Geller rõhutas, et puugid ei talu otsest päikesevalgust ning eelistavad peidukohti.

"Kui muru on niidetud, tal ei ole kuskile põgeneda, peitu minna. Ja mitte ainult niitmine, vaid kui on võsad, kui on põõsastikud, tasub korralikult riisuda, multšida, et ei oleks seda prahti. Jällegi, kui neil ei ole, kus peituda, siis on parem," selgitas ta.

Puukidest levivatest haigustest on Eestis tuntumad puukentsefaliit ja puukborrelioos. Puukentsefaliidi vastu on võimalik end vaktsineerida. Puukborrelioosi vastu seesugust kaitset praegu ei ole.

Lisaks borrelioosile ja entsefaliidile kannavad puugid edasi veel mitmeid haigustekitajaid, kuid suurem osa neist kulgeb leebemalt. "Võib-olla palavik tekib, muud midagi. Kui immuunsus üldiselt tervise seisukohalt häiritud ei ole, ei tule ka midagi," selgitas ta.

Puugihammustust ei pruugi inimene alati märgata. Seetõttu soovitab Geller tähelepanu pöörata ka sümptomitele, mis võivad ilmneda pärast looduses viibimist. Tema sõnul tekivad puukentsefaliidi esimesed sümptomid tavaliselt ühe kuni kahe nädala jooksul pärast nakatumist.

"Umbes nädala-kahe jooksul tekib palavik. See on kõige iseloomulikum sümptom, mis võiks viidata, kui olen looduses, metsas, põllul, aias käinud. Esimest faasi nimetatakse gripilaadseteks sümptomiteks: palavik, paha olla, lihasvalu, peavalu. See taandub mõne päevaga ise ja siis mõne päeva pärast tekib taas, aga siis juba kõrgema palavikuga, 39–40 kraadi. See juba viitab, et asi on tõsine, hopp-hopp arsti juurde."

Geller soovitab siiski pöörduda arsti poole juba esimeste haigusnähtude ilmnemisel. "Vähemalt kontrollida, kas see võiks olla puukentsefaliit. Kui ei ole, siis on tore," lausus ta.

Puukborrelioos erineb entsefaliidist selle poolest, et haigus võib välja kujuneda märksa aeglasemalt. Kuigi borrelioosi üheks tuntumaks tunnuseks peetakse hammustuskoha ümber tekkivat laienevat punetavat laiku, ei esine seda kõigil nakatunutel. Samuti võivad sümptomid ilmneda alles mitu kuud pärast puugihammustust.

Puugihaiguste vältimiseks soovitab Geller kasutada peletusvahendeid ning kontrollida pärast looduses viibimist hoolikalt nii riideid kui ka keha.

"Kasutame nii palju vahendeid, et ennetada ja minimeerida seda võimaluste riski. Kui on luba peletusvahendeid kasutada, ei ole allergiaid või muid vastunäidustusi, siis kasuta. Vaata end kaks-kolm-neli-viis korda üle. Kui tuled metsast, võtad riided maha ja paned pessu. Peale pesemist ka kontrolli, et puugid ei oleks elus. Nad on sellised kavalad elukad," ütles Geller.