Kuigi tätoveerimise ajalugu ulatub tuhandete aastate taha ja oma keha kaunistamine on osa paljudest kultuuridest ja usunditest, seostus see  nõukogude ajal ennekõike Vene kroonu, vanglaelu ja kriminogeense seltskonnaga. Viisakas seltskonnas oli enese tindiga määrimine – eriti naiste seas – tabu.

68-aastane Eha Onton töötab Kadrioru kunstimuuseumis kassapidajana, aga on paljude külastajate sõnul ise omaette kunstiteos. Ehkki ta pidas noorusajal populaarset rokiklubi ja tema sõpruskonnas liigub palju tätoveeritud tegelasi, jõudis Eha ise esimese kehamaalinguni alles kuldses pensionieas kümme aastat tagasi – põhjuseks ootamatu armumine.

"See oli Manovar, kes mu peast hulluks ajaks, kelle viiel kontserdil ma käisin. Eestis nad esinesid vist neli korda ja siis ma veel põrutasin Rootsi neid kuulama. No ja kuna ma sellesse bassimehesse ära armusin, siis ma tahtsin ilmtingimata saada samasugust tattoo'd, mis temal oli," rääkis Onton, kuidas tema käele esimene pilt, Manovari bassimehe Joey DeMaio järgi tehtud kotkas sai.

Mõni aeg hiljem ilmus daami paremale käele tiigerpüüton Edgar, seejärel Väike My, järgnesid kelmikad kiisud kummalgi käel, pihalakaoks, mille sees linnuke, jaaguar, salapärane mees välgumihklilt ja nii edasi. Tänaseks on kaks kolmandiku Eha kätest kaetud mustvalgete piltidega, millel kõigil oma tähendus ja taustalugu ning töös on juba vähemalt kolm uut kavandit.

"Põhimõtteliselt see ongi ju sõltuvus. Kui sa esimese ära teed, siis on kõik, siis, siis oled oma käed kuradile andnud ja nii ta läheb. Enam lahti ei saa. Mu enda noorem tütar näiteks ütles, et mis sa tegid sellise asja endale, aga nüüd paar päeva tagasi [küsis], et kus kohas sa enda neid tätokaid teed, ma hakkasin mõtlema, et ma tahaks endale ka," naeris Onton.

Samasugune tätoveerimisviirus on tabanud paljusid. Näiteks Nõmme põhikooli direktor Õnnela Leedo-Küngas tegi läinud aastal teoks kauaaegse unistuse ja tätoveeris käele pääsukesed; hobuse, kes kaotas prillid ja kannikesed, mis meenutavad talle kalleid inimesi.

"Minu vanemad ja minu inimene, minu kõige parem sõber, kes lahkus üsna noores eas. Ja et ei oleks selline morbiidne, see ei ole nagu surnuaed, vaid tegelikult on lihtsalt pigem tähistamine, et need inimesed on minu elus olnud," avas ta.

Tuntud poliitiku ja riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi tätoveerimise teekond algas seevastu juba kümmekond aastat tagasi ning on tätoveerimishuvilisena juba nii-öelda teisel ringil ehk asunud vanu pilte üle tegema.

"Kõige ägedam on võib-olla üks hunt, Eesti loodus mulle läheb ka korda. Ma võin sulle öelda, et siin all oli üks purjetav elevant enne, aga ta nägi välja nagu pitsalõik, kui kaugelt vaatasid. Kui minult oli neli-viis inimest küsinud, et kuule, miks sul on see, kas sulle väga maitseb pitsa, siis ma katsin ta selle hundiga ära," tutvustas Kaljulaid.

Viimasel ajal ongi oma tätoveeringutega piltlikult öeldes kapist välja tulnud suur hulk avaliku elu tegelasi ja meelelahutajaid, kuni selleni välja, et mitu saatejuhti on lasknud end lausa otsesaates tätoveerida. Teiselt poolt on tee tätoveerimissalongi leidnud ka täiesti uus kontingent – keskealised karjääriinimesed, lapsevanemad ja harvadel juhtudel isegi vanavanemad, ütles kümmekond aastat tätoveerimisega tegelenud Bibi Kahk.

"Mul on päris mitme kliendi emad käinud. Tulevad, ütlevad, et tütrel või pojal juba nii palju on, et tegelikult on päris lõbus ja tahaks ka. Reeglina naised siis mõtlevad, et nüüd on aeg enda jaoks elada ja ma teen, mis ma tahan: hakkavad tattoo'sid tegema, reisima, enda välimust natuke tuunima," rääkis Kahk.

"Ma arvan, et minu põlvkonna jaoks ongi see natuke nagu mingi eneseväljenduse osa: miks me ikka asju teeme? Edevusest. Miks me ostame endale ilusaid riideid ja juuksuris käime?" arutles Kaljulaid.

"See on sellele igapäevasele argipäevale vaheldus lihtsalt, et sa midagi uut endale saad jälle. Mõni ostab uue kleidi, aga mina lasen endale uue tätoveeringu teha ja tunnen tänu sellele ennast hästi," lausus Onton.

"Kui ma need tegin, kui ma vaatan neid praegu, ma olen rohkem jõudnud koju. Ma olen saanud täielikumaks selle läbi ja see on minu osa," lisas Leedo-Küngas.

Kahk sõnas, et tätoveerijaks olemine on natukene nagu psühholoogi töö.

"Tätoveerimine on üsna intiimne protsess. Sul peab olema väga suur usaldus selle inimese vastu, kelle juurde sa lähed. Kui sa talle juba oma naha usaldad, siis usaldatakse ka päris isiklikke jutte. Vahel ma mõtlen ka, kui inimene uksest välja kõnnib, et oh sa poiss, see oli ju võõras inimene, ma tean tema kohta nii palju ja ise hakkad ka rääkima oma kogemusi. Selline avanemine on päris lihtne tulema."

Kahk on tätoveerinud kõikvõimalikesse kehapiirkondadesse ning kujundanud suurvorme, mille nahale kandmine kestab kuid. Kui algusaegadel tätoveerisid inimesed näiteks hieroglüüfe teadmata, mida need tegelikult tähendavad ja halvimal juhul kukkus välja näiteks kananuudlisupp, siis uute trendide kohaselt ongi täiesti okei tätoveerida oma kehale pilt nuudlitest, multikategelastest või mõnest maheköögiviljast.

"Mu õetütar tegi endale sparglist. Leidis aiamaalt kuivanud spargli ja vaatas, et ohoo kui kihvt kuju. Võttis kätte, tegi sellest kuivanud sparglist pildi ja läks ja lasi endale selle käe peal tätoveerida," naeris Onton.

Suvel pöörduti tätoveerija poole sooviga endale verivorst kehale jäädvustada.

"See oli ameeriklane, noormees, kelle vanavanemad põgenesid Eestist sõja ajal kõigepealt Saksamaale ja siis läksid Ameerikasse. Tema ise enam eesti keelt ei räägi, aga Eestit ta ikkagi austab. Nad teevad iga jõuluaeg seal New Jerseys mitusada kilo verivorsti ja ta väga fännab seda toitu. Siis tegi siin tattoo ja ütles, et läheb nendele Eesti tädidele uhkusega näitama. See oli päris naljakas, see oli tõesti ootamatu," kirjeldas Kahk.

Ehkki popkultuuri ja sotsiaalmeedia mõjul on komberuum oluliselt liberaalsem kui veel mõned aastad tagasi ja näiteks tätoveeritud käsivartega õpetaja, arst või advokaat ei tekita enam erilisi küsimus, tunnistas poliitik Kaljulaid, et avalikus ametis tuleb teatud kirjutamata reeglitega siiski arvestada. "Ma arvan, et enamik minu kolleege teistes NATO liikmesriikides pole mind kunagi ilma lipsuta näinud," märkis ta.

"Me laseme väga Euroopas siin oma ametil defineerida, kes me oleme. Ega siis see, kui ma olen koolidirektor või advokaat või president, ega ma siis ei ole ju tegelikult sündinud punane pastakas ja klassipäevik käes. Mu amet on koodirektor, see osaliselt defineerib mind, aga mitte täielikult, samamoodi ka teised ametid. Ehk siis, et töö ei saa ette kirjutada ju kõike," leiab Õnnela Leedo-Küngas.