"Ärkasin äratuslambi pärast üles ja nägin, et emal olid krambid. Üritasin teda üles äratada, aga ta ei ärganud ja ma helistasin numbril 112," ütles üheksa-aastane abikutsuja Hugo Mikk Vikken.

Hugo Miku ema Paula Luksi sõnul oli tol päeval masinal tehniline tõrge. "Ma olen diabeetik ja kasutan insuliinisensorit, mis näitab veresuhkru seisu. Pump reageerib vastavalt veresuhkru näidule. Kui veresuhkur on kõrge, süstib insuliini juurde. Öösel näitas sensor, et veresuhkur on kõrge, kuigi tegelikult oli madal. Öö läbi süstis pump mulle insuliini peale ja hommikuks ma olin koomas," meenutas Luks.

Kohale jõudnud kiirabi elustas naist tund aega. "Olin teadvuseta, krambitasin ja kiirabi kohale jõudes oli mu veresuhkur 0,7. Kiirabibrigaad elustas mind tund aega. Mulle jääb eluks ajaks meelde selle inimese pilk, kes mind elustas. Kui ma lõpuks teadvusele tulin ja silmad lahti tegin, nägin inimese silmist, et ta on tund aega minu elu pärast võidelnud," nentis Luks.

Peres on hüpokoer Remi, kes annab madalast veresuhkrust oma perenaisele märku. "Kehalõhna järgi tunnetab ta ära, kui suhkur madalaks läheb, ja tuleb mind kraapima."

Häirekeskusesse helistades vastab kõnele päästekorraldaja, kes ühe minuti jooksul on võimeline välja selgitama, kus midagi juhtunud on. "Kui see on teada, läheb info logistikule, kes saadab kiirabibrigaadi teele samal ajal kui inimene päästekorraldajaga edasi vestleb," ütles häirekeskuse grupijuht Kaisa Kahre.

Häirekeskus tunnustab lapsi ja noori, kelle kõne häirekeskusesse on päästnud kellegi elu. "Sel aastal tunnustasime tänukirjaga 13 last vanuses 8–13. Lapsed helistasid häirekeskusse, märgates põlengut, ohuolukorda õhukesel jääl. Üks laps, kes jäi mänguväljakul hätta, kutsus iseendale abi," sõnas Kahre.

Luksi sõnul harjutasid nemad juba siis, kui Hugo väga väike poiss oli, plaksumänguga meeles pidama häirekeskuse numbrit 112.

Kaks nädalat tagasi kukkus Luks trepil ja murdis selgroo ristluu. "Sel ajal, kui mina häirekeskusesse helistasin, jooksis Hugo juba koerale süüa panema, siis pani koera tuppa kinni ja pani mulle koti kaasa. Mõtlesin, et kuidas ta seda kõike teab, aga esimese asjana öeldi mulle häirekeskusest, et pange palun koer kinni. Laps juba teadis, kuidas tuleb toimetada, tal oli kõik selge," meenutas Luks.

"Kõige tähtsam on olla positiivne, me ju kunagi ei tea, mis meid ees ootab," tõdes Luks.