Tartu mees Henry Jakobson on kunagise ahelsuitsetajana aidanud sadadel teistel sellest pahest vabaneda, kuid võitluses liigsöömisega on ta seni kiusatustele alla vandunud. Läinud aasta veebruaris kaalus 44-aastane kolme lapse isa 214 kilo.

"Sinu jaoks on kõik raske. Trepist käimine on raske, ühel kohal seismine on raske. Selleks, et hommikul voodist vannituppa jõuda, kulub kümme minutit," sõnas Jakobson.

Mehe kehakaal hakkas tõusma kuueaastasena. "Olen seda väga palju analüüsinud, miks teised suudavad püsida normkaalus, aga mina ei suuda. Oskan seda seostada ainult oma lapsepõlvega. See oli aeg, kus meie kodus olid suured muudatused, kolisime kokku oma isaga ja oli hästi toksiline keskkond. Järeldan sellest, et ma sõin valedel põhjustel. Enne seda mul kaaluprobleemi ei olnud. Mina ei söö sellepärast, et kõhtu täis saada, mina olen terve elu peitnud sellega justkui mingit valu endas," meenutas Jakobson.

"Stress, eriti krooniline stress on üks oluline kaalutõusu põhjus, inimene kasutab toitu kui lohutajat," ütles Kaalukirurgia Keskuse ülemarst Ilmar Kaur.

Läinud aasta alguse otsustas Jakobson minna sõbra eeskujul maovähendusoperatsioonile. "Ma ei näinud enam teist väljapääsu. Tasuta operatsioonivõimalus oli mul olemas, aga ma siiski käisin tuhandeid eurosid välja, sest järjekorrad on keskmiselt kaks aastat. Ma ei saanud endale lubada seda, sest ma ei teadnud, kui hulluks minu olukord selle aja jooksul võib veel minna."

Operatsiooni käigus ei tehtud ainult magu väiksemaks, vaid see pani mehe jaoks paika ka vaimse mõtlemistasandi, sest ta hakkas oma söömismustreid läbi nägema. "Enamus paksud inimesed näksivad, ja kui ma hakkasin ennast kõrvalt vaatama, selgus, et iga kord, kui ma kööki läksin, käis mulle midagi suhu. Nüüd ma enam suhu pista ei saanud, aga käsi läks ikka alguses sinna. Mõtlesin, et kas ma tõesti varem kogu aeg panin endale midagi suhu," nentis Jakobson, kelle maitse-eelistused muutusid pärast operatsiooni.

Täna kaalub Jakobson 151 kilo. "See on hämmastav, millised piirangud suur kaalunumber pani. Alates sellest, et sa rannas ei käi, kuigi ma olen väga suur veesõber. Mul on kolm toredat last, kellega ma aktiivseid tegevusi tegin minimaalselt kaasa. Nüüd ma jooksen nendega ringi. Mul on võimalus tunda ennast nendega nii energilisena ja ma tahan liikuda. Vanasti, kui ma pidasin dieeti, olin kogu aeg väsinud ja loid ja tahtsin lihtsalt kogu aeg süüa ja ära täita seda tühja kohta, mis mu sees on," tõdes Jakobson, kelle suurim hirm pärast operatsiooni oli, kuidas tulla nüüd stressiga toime, kui ta enam süüa ei saa.

Nüüd on ta leidnud, et stressi vastu aitab koeraga müramine, väljas liikumine ja reaalsete probleemidega tegelemine. "Ma ei maskeeri seda enam toiduga," sõnas Jakobson.