Novembri lõpus kaitses Kaire Sildver esimese ämmaemandana Eestis doktoritöö. Tema töö "Operatiivsed sünnitused Eestis ja Soomes 1992–2023" uuris, kuidas Soomes ja Eestis sünnitamine 31 aasta jooksul muutunud on.

Eelkõige keskendus Sildver keisrilõigete uurimisele. Ta tõi välja, et kui 1992. aastal tehti Eestis keisrilõige umbes kuuele protsendile sünnitajatest, siis aastaks 2007 oli keisrilõigete osakaal tõusnud 19–20 protsendi kanti. "Oleme peale seda tegelikult üpris eduliselt püsinud selles piiris," sõnas ta "Ringvaates".

Eestis tehakse keisrilõiget vaid meditsiinilisel näidustusel. Seda ämmaemanda sõnul põhjusel, et iga operatsiooniga kaasnevad riskid. Sildver tõi välja, et ka Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) leiab, et optimaalne keisrilõigete osakaal sünnitustest võiks jääda 15 kuni 20 protsendi vahemikku.

"Igal operatsioonil on tegelikult nii lühi- kui ka kaugtulemid. Iga suur operatsioon omab endas riske. Selleks, et hoida risk ja kasu omavahel tasakaalus, siis see tasakaal ongi umbes seal 20 protsendi juures. Siis me saame öelda, et oleme heas tasakaalus."

Sildveri sõnul on Põhjamaad terves maailmas heaks eeskujuks. "Väga üllatav on, et tegelikult on ka Eesti hetkel Põhjamaadega väga sarnane. Me paikneme väga heas kohas," lausus ta.

Näiteks Poolas on keisrilõigete osakaal 44 protsenti. "Iga riik peab ise enda statistika põhjal otsuseid tegema, kuigi ma tean, et Poola näeb selles probleemi ja otsib lahendusi."

Lisaks keskendub Sildveri doktoritöö ka operatiivsetele vaginaalsetele sünnitustele ehk vaakum- ja tangisünnitustele. Ka nende kasutamine on 30 aasta jooksul muutunud.

"Tangisünnitustega on küll selline olukord, et need on jäämas ajalukku. Eestis ei ole praktiliselt juba aastaid tangisünnitusi. Operatiivsete vaginaalsete sünnituste puhul on peamiselt tegemist vaakumsünnitustega," tõi ta välja.

Ka ämmaemanda roll pole muutuste tuules puutumata jäänud.

"Ämmaemandus üleüldiselt on ikkagi nende aastate jooksul väga kõvasti arenenud, rohkem pilti tulnud. Ämmaemand on täna ikkagi iseseisev spetsialist. Seda ei saa väita uuringu algusaastate kohta. Ja ämmaemand ei ole tänapäeval enam sünnituse vastuvõtja, ämmaemand on midagi palju rohkemat. Isegi UNESCO on 2023. aastal ära märkinud, et ämmaemandate oskused ja teadmised on väärt maailmapärandi tiitlit," rääkis Sildver.

Tema sõnul on hoitus üks ämmaemanda olulisemaid omadusi. "Ma usun, et iga ämmaemand tahab ja peab olema väga empaatiline ja väga pere-, naise- ja lapsekeskne. Ämmaemanda põhioskus on olla väga empaatiline ja näha seda perekonda tervikuna," tõi ta välja.