10. novembril esilinastub PÖFF-il Indrek Spungini dokumentaalfilm "Õnn on elada me maal", mis räägib ansamblist Velikije Luki. "Film on 1,5 tundi pikk, aga ega sinna kõik sisse ei mahtunud. Tuli teha valik, valus valik," rääkis ansambli solist, näitleja Ivo Uukkivi Vikerraadios Andres Ojale.

Kuna bändi algusaegadest, 80-ndate algusest arhiivikaadreid säilinud ei ole, tuli mõningad hetked taaslavastada, et toonane õhustik kätte saada. "Mis sa niisama neid fotosid vaatad, siis tegime väiksed sketšikesed sinna."

Praegusel ajal on Velikije Luki aastas üks-kaks kontserti, kuid küte pole aastatega kuhugi kadunud. "Kui bändiga lavale lähen, kipun ikka rabelema, midagi ei ole parata, sest see lihtsalt ise tõmbab käima. Muidugi mitte nii hullusti, siis ma kukuks pärast esimest lugu pikali. Aga noh, vanasti olin ka pikali, sel vahet ei ole," muigas Uukkivi.

Muude tegemiste kõrvalt asutas Uukkivi möödunud aastal näitlejate Kristo Viidingu ja Martin Kõivuga Akadeemilise Teatri. Idee teater luua sündis soovist tuua lavale Kōki Mitani kirjutatud näidend "Naeru akadeemia".

"Raha ei ole siin kõige tähtsam olnud, tähtis oli selle loo ärategemise tahe, miks see teater sai ka asutatud. Ja siis tulid meile appi kultuurkapital ja Hooandja, sellised pooleldi heategevuslikud fondid, et see asi ära teostada," rääkis Viiding.

"Naeru akadeemia" üks keskne teema on tsensuur. Uukkivi tõdes, et tsensuur hiilib meile ligi nii seest kus väljast. "Inimesed tsenseerivad ennast ise ja ka väljast hakatakse sind survestama. Jälle. Vaikselt. Mida sa räägid ja mida sa teed."

Siiski usub ta, et nalja tohib jätkuvalt edasi teha. "Ikka tohib, aga kuidas? Ma ei oskagi seda öelda, mingi sisemise tunnetuse, sisemise tsensuuri pealt teed neid nalju," naeris ta. "Sõltub, mis tahe sul on selle naljaga. Kui sa tahad ikka head nalja teha, siis jõuab kohale ja ei peal seda midagi tsenseerima."

Lisaks "Naeru akadeemiale" on Akadeemilise Teatri repertuaaris ka peagi esietenduv "Kuningas, narr ja lõbutüdruk". Sama lavastus jõudis esimest korda publiku ette kaks aastat tagasi teatris R.A.A.A.M.. Toona kandis lavalugu pealkirja "Diktaator, naljamees ja liiderdaja". 

"Mina, Martin ja Elina Reinold mängisime seal kolmekesi. Kui etendused ära lõppesid, teater R.A.A.A.M. neid rohkem ei planeerinud, jäi meil mängunälg nii tohutult sisse. Minu meelest muutub see teema ka aina aktuaalsemaks. Selle kirjutas ja lavastas praegu Venemaal põlu all Damir Salimzjanov, kes on Eestis kuus-seitse lavastust välja toonud. Selle ta kirjutas spetsiaalselt mulle, Martinile ja Elinale mõeldes," tutvustas Viiding.

Akadeemilise Teatri püsimängukoht on Kanutiaia huvikool Tallinnas. Saali leidis Viiding Kalju Komissarovist tehtud filmi vaadates.

"Tema õde jalutas seal laval, et siin me kunagi alustasime oma näiteringi. Ja siis ma vaatasin, et mis maja see on, selline huvitav väike kammerlik lava ja punased kardinad. Siis ma hakkasin otsima. See on selline natukene huvitav, et seisab ju keset südalinna ja on natukene nähtamatu maja, aga meid on seal hästi vastu võetud ja oleme oma Akadeemilise Teatri sinna teinud."

Tulevikus plaanib teater ka mööda Eestit ringi reisimas käia. "Üks mõte, miks me selle teatri asutasime, Martin tsiteeris Juhan Viidingut ja Tõnis Rätsepa, kes omal ajal läksid kultuurimajadelt tolmu lahti lööma. Päeval puhastasid lava ära ja õhtul andsid etendusi," lausus Viiding.