Tallinna linnahalli külje alla, Kultuurikatla taha hakkab varsti kerkima uus avatud kogude hoone, mis saab koduks fotomuuseumile, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumile ja Tallinna Linnamuuseumile. Kaks korrust tehakse maa alla, viis korrust maa peale ja kõik museaalid, mis praegu veel varjus on, jõuavad niiviisi rahva ette.

"Avatud kogud kogusid populaarsust juba 1920. aastatel Ameerika mandril. Need loodi kunagi sellepärast, et tekitada ligipääs muuseumi kogudes olevatele varadele ja ei arvatudki, et need osutuvad nii populaarseks. Nendest said tõelised menukid ja viimase 20 aasta jooksul on see kontseptsioon ka Euroopas levinud. Ennekõik on eesmärk see, et kui muidu on muuseumikogudest kureeritud näitustel kolm protsenti museaalidest eksponeeritud, siis avatud kogus saame näidata umbes 60 protsenti esemeid," selgitas Tallinna Linnamuuseumi direktor Heli Nurger.

Praegu on Tallinna Linnamuuseumi hoidlad lausa seitsmel aadressil mööda linna laiali. Esemeid, mida näidata, jagub igaühes sadu. Tallinna Linnamuuseumi peavarahoidja sõnul loeb iga millimeeter ning muuseumil on arvel 169 000 museaali.

"Oleme väga täpselt planeerinud, et kui tuleb uusi esemeid, siis kuhu need paigutada. Eelkõige ongi siin tallinlase olme, eluolu, aga natukene ka Tallinna enda ajalugu," rääkis Rosenthal ning lisas, et esemed, mida võiks avatud kogus näidata on näiteks Saksa okupatsiooni aegsed tänavasildid, mida muidu näeb ainult piltidelt.

"Oleme kogunud ka erinevaid tootepakendeid. Ma arvan, et paljudele tulevad sellised asjad meelde. Paljusid põlvkondi kõnetab ka Tarbeklaas," lisas Rosenthal.

Lisaks möödunud sajandi tehasetoodangule, mida linnamuuseumi juba paralleelselt hoolega kogus, leiab hoidlast ka vanemaid asju. "Siin on ka neli 18. sajandi tukukotti, millega kirikus pinkide vahel annetusi koguda. Kirikutel ja usuelul on Tallinnas olnud pikalt oluline roll ja nii on ka need siia sattunud. Kui küsida, et millal need tukukotid viimati näitusel väljas olid, siis jään vastuse võlgu. Aga nende esemete käsitöö on siiski märkimisväärne," tõdes Rosenthal.

"Kui me näiteks need tukukotid avatud kogudesse välja paneme, siis peame väga täpselt timmima ka lukside arvu, mida nendele tohib peale lasta," lisas ta.

"Loomulikult võib öelda, et me saaks need kõik ka ära digiteerida ja läbi andmebaasi kättesaadavaks teha, aga see pole ikkagi päris see. Avatud kogus tahame ikkagi, et inimene tuleks ja kogeks, et temas tekiksid emotsioonid, mis tal enda lapsepõlvest või eluolust meenuvad," tõdes peavarahoidja.

"Inimesed võivad seeläbi mõelda ka selle pärandi peale, mis neil kodus on, ja võib-olla aitab see neil rohkem väärtustada, mida ise hoida. Muuseumid ei ole lõpuks koht, kuhu kõik oma asjad tuua, vaid tasub ka ise oma kodust pärandit hoida," rääkis Rosenthal.