"Esimene ja kõige olulisem nõuanne on see, et ärge lapsevanematena tehke seda ise, sest teie lapsed vajavad peenmotoorikat ja nad peavad ise õppima paberite panemist. Kui on väiksemad lapsed, tehke alguses koos. Suuremad lapsed võiksid täiesti üksi teha, sest paberite panemine on üliarendav," ütles disainer ja käsitööõpetaja Anna Lutter.

Kõige klassikalisem on kasutada jõupaberit. "Taaskasutusfännid kasutavad ka pruune paberkotte, aga selle külge ei taha kleeplint eriti hakata ja mingi hetk tuleb paber lahti," tõdes Lutter.

Parem on panna igale õppeainele erinevat värvi paber ümber, et õige õpik kiiresti üles leida. "Jõupaber on küll ühevärviline, aga sinna saab laps sobiva pildi või mustri ise peale joonistada," tõi käsitööõpetaja välja.

"Kõige ohtlikum punkt õpikute paberdamisel ongi õige kleeplindirulli olemasolu, kust on mugav õige suurusega teibitükk võtta. Pigem osta endale kohe õige kleeplindirull, sest seda läheb vaja ka jõulude ajal kinkide pakkimisel," sõnas Lutter.

Kaks tundi peaks kindlasti arvestama, kui tahta paberid rahulikult ja läbimõeldult umbes 20 õpikule ümber panna.

"Võib tunduda ju, et mis see siis ikka on, kui laps ei oska õpikule paberit ümber panna ja kääre õigesti käes hoida, aga kuulasin hiljuti just üht TTÜ professorit, kes ütles, et kunagist ja praegust tudengit eristab see, et tänapäeva üliõpilane ei oska laboris lahuseid kokku kallata. Nad teavad küll, kuidas see käib, aga käed lihtsalt ei suuda laboris seda tegevust sooritada," tõi Lutter välja, miks on käelist tegevust vaja lapseeast alates harjutada.