Näitleja Jaan Rekkor on lavalaudadel olnud üle 40 aasta. Neist 20 on ta ennast jaganud Endla ja Eesti Draamateatri vahel. Kahes teatris töötamine toob tema sõnul ellu põnevust.

"Ühel hetkel oli korduste muster liiga tihe ja vajasin midagi muud. Eks seda äramineku juttu oli varem ka räägitud ja pakutud, aga ma ei näinud põhjust, sest lapsed olid ka väiksed. 2005. aastal võtsin selle otsuse vastu," meenutas Rekkor, miks ta otsustas pärast enam kui 20 Endla-aastat draamateatriga liituda.

Kuigi kahe linna vahel pendeldamine ei ole kerge ning see on ka tervisele oma jälje jätnud, on Rekkor tänulik, et kõik on nõnda läinud. Koduteatreid ta võrrelda ei taha. "Mõlemal pool on tore ja mõned asjad ei olegi vajalikud võrdlemiseks."

Küll aga nentis ta, et esialgu oli tal raske draamateatris kohaneda, uues süsteemis olla ja aru saada, kes ta seal on. "Endlas olin enam-vähem ühes rollis, mängisin kogu aeg suuremaid rolle. Ja siis ma läksin – minu tingimus oligi, et ma ei taha teha suuri rolle, ma tahan end selles pooles katsetada. Aga see on raske. Raske on ikkagi mängida teises linnas ja teises kontekstis. Võttis mitu aastat aega," kirjeldas ta.

Kontakt publikuga

Rekkor peab publikuga tekkivat kontakti oluliseks osaks teatrikunstist. "Etenduse teeb rohkem publik kui meie. Meie teeme seda, mida me oleme kogu aeg teinud. Kui publik korjab selle üles ja hakkab seda väärindama, siis sünnibki keemia," selgitas ta.

Ta usub, et näitleja esindab laval eelkõige iseennast. "Ma seda rolli sisseelamise müstifikatsiooni nüüd küll üldse ei usu. Palun vabandust," ütles ta otsekoheselt ja lisas, et tema jaoks ongi kõige huvitavam vaadata näitlejat, kes jääb iseendaks. "Kui on niisugused inimesed, keda ma ei taha vaadata, siis tehku mis tahes, käigu või pea peal – ma ikka ei usu teda."

Rollidest loobumine

Lavastustest keeldumist ei pea Rekkor millekski eriliseks. "See ei ole asi, millega kelkida või et see midagi näitaks. Tavaliselt olen pidanud keelduma, sest mul tõesti ei ole aega. Mõnikord on ka selliseid juhuseid olnud, kus mulle ei ole see lavastaja või materjal midagi pakkunud, aga see on loomulik. Ma ei näe selles näitlejate kangelaslikkust või halba. Tavaline meie töös," selgitas ta.

Oma kahes koduteatris peab ta aga jälgima, et lepingulised normid täidetud saaksid. "Seetõttu ma olen ka võib-olla teinud selliseid asju, mida ma väga ei tahaks teha, aga ma saan aru, et ma pean selle numbrilise poole ära tegema, sest see on see mõõdupuu millega lepingut tehes allkirja anname," tõdes ta. "Sellega olen enam-vähem hakkama saanud."

Meelelahutusmaailmast lugu ei pea

Meelelahutusmaailma Rekkor vaimustusega ei vaata. "Mulle ei meeldi üldse see meelelahutus, mis meil siin ümberringi on. Kõik on üks meelelahutus, kõik taandub sellele, igasugune jama saab endale uudisväärtuse külge. Ma püüan seda mitte jälgida," rääkis ta. "Samas saan aru, et selle maailmaga ei maksa väga kembelda, sest kättemaksuviisid on väga karmid. Sellel sotsiaalmaastikul on võimalik inimene ikka nii ära tumitada, et parem on sitta mitte torkida."

Seda, et nii-öelda tühistamiskultuur kadumas oleks, Rekkor ei näe. "Ma arvan, et iga inimese elus leiab kuskilt midagi, kui ikka hakatakse 20–30 aasta taguste asjade kallal urgitsema. Ma ei usu, et see möödas on. See on raha tegemise viis ja hullukesed lähevad sellega kaasa," leiab ta.