"Kahtlemata on iseenda ja oma lähedaste saavutuste kohta postitamine suure egopai võimalus, sest kui paned ikkagi ilusa pildi, kui sina või su laps saavutas midagi olulist, mingi suur asi on ära tehtud, siis kuidas sellele saab kuidagi negatiivselt reageerida? Ikka tulevad positiivsed kommentaarid ja sealt saab head tunnet, et mina ja mu kaaskondlased oleme midagi väärt," sõnas sotsiaalteadlane Maria Murumaa-Mengel.

Paljud postitavad seda tüüpi fotosid arhiveerimise jaoks. "Või kui mõelda, kui laialipillutatud on inimesed maailmas. On vähetõenäoline, et kõik jõuavad põhikooli või gümnaasiumi lõpetamisele. Postitad pildi selleks, et kõik mulle tähtsad inimesed oleksid kursis sellega, mis toimub."

Aga on ka väga palju inimesi, kes Murumaa-Mengeli sõnul seda ei tee.

"Positiivsusnorm on tõepoolest väga paljude sotsiaalmeediaplatvormide olemise keskne viis. Kujutame ette, kui me postitaksime ainult raskete hetkede pilte, mitte positiivsete elusündmuste pilte. Kui see oleks norm, et me räägime ainult halbadest asjadest. Täna on valdav just positiivsusnorm, kui hästi mul kõik on, sest ka see on üks pika ajalooga vajadus inimese jaoks, et edukate ümber koondub kapital, inimesed, usaldus ja kõik muu. See on meile sissejuurdunud väike ajukallutatus, et me usaldame edukaid inimesi ja tahame nende ümber olla."

Teadlase sõnul oleme aga liikumas sellisel kursil, et pöördume tagasi telefonikõnede, silmast silma vestluste ja vanast heast ajast tuntud meediumite poole. "Just seepärast, et tehisaru või AI pealtulek tähendab, et internet ja meie infokeskkonnad saavad olema täis kõikvõimalikku AI jura ja sealt mõistliku väljasõelumine saab olema liiga raske ülesanne. Silmast silma suhtlemisel saad olla täiesti kindel, kellega sa räägid."

Teine oluline põhjus on egokeskne minamaailm, mis on 20 aasta jooksul meile ligi hiilinud. "Näiteks kogu suunamudijate kultuur," tõdes sotsiaalteadlane.