Suurem õitsemine on pojengidel alles ees. Tallinna botaanikaaia pojengide päevad on planeeritud näiteks 22. kuni 28. juunini. "Ma loodan, et ka pojengid teavad seda ja on sellega arvestanud. Siis õitsebki see mass. Aga tavaliselt ei näe inimesed neid pojenge, mis praegu õitsevad," rääkis Jaakson.

"Tihtipeale on nad väga erinevad nendest, millega inimesed harjunud ehk suurte ja mahuliste õitega. Praegu õitsevad sellised õrnakesed, mõni on nagu longus kullerkupp. Praeguseks on küll pojengid omaette sugukond, aga kunagi nad olidki kullerkuppude ja tulikate üks sugukond," selgitas Jaakson ning lisas, et väiksemad pojengid võivad oma kodumaal katta terveid mäekülgi.

"Paljud pojengid ongi mägede taimed. Põhjapoolkeral on nende kasvamise piirkonnad pigem mägedes, aga ka mägedevahelisi orge ja steppe."

Algul hakkasid inimesed pojenge ravimtaimena kasvatama. "Nad on ravinud kõiki haigusi. Kasutatakse ka tänapäeval, näiteks tihti on Hiina meditsiinis tee sees pojengijuure pulber," sõnas Jaakson.

Eesti aedades tunnevad pojengid ennast hästi. "Nende jaoks on oluline, et meil on talv. Pojeng soovib, et tema saaks ka natukene puhata. Kuigi ka Põhja-Ameerikas kasvab kaks pojengiliiki, kes puhkavad hoopis põuasel ajal ja on ka pigem väiksemad, kullerkupu-sarnased," rääkis Jaakson.

"Kui Eestis liikusid pojengid käest kätte mõisatest taluaedadesse, siis üks neist oli punane varajane pojeng, mis kasvab siiamaani enamikul kodus ja hakkab õitsema nüüd, mitte juuni lõpupoole. Sellest on ka veel roosat ja valget sorti. Varajast pojengi kasvatati samuti kloostriaedades ravimtaimena."

Tallinna botaanikaaiast leiab umbes 300 pojengiliiki. "Pojengisorte võib olla kuni 10 000, aga siis me peaksime terve botaanikaaia pojengidega täitma. Nad õitsevad tegelikult väga lühiajaliselt. Mõni aasta käib see paari päevaga ja kõik. Ei ole mõtet neid nii palju panna," naeris Jaakson.

Eelmise aasta 29. mail tabas Tallinna suur rahetorm, mis niitis pojengidel maha pooled õienupud.

Pojengi populaarsuse tipp oli Jaaksoni sõnul 80-ndatel. "Kui olid koolide lõpetamised, siis tundus, et tullaksegi ainult roosade pojengisülemitega. Siis ta enam järsku nii populaarne ei olnud. Aga nad jäid alles, sest nad on väga vastupidavad. Siiamaani võib maha jäetud taludes pojenge kasvamas näha. Katus on sisse vajunud, aga pojengid ikka õitsevad," tõdes Jaakson.

2000. aastate alguse kandis hakkasid Eestisse tulema ka uued pojengisordid. "Siis kui maailm avanes. Praegune pojengihullus on päris korralik," nentis ta.