Andrus Vaarik teeb Rahvusooper Estonias oma lavastajadebüüdi. Kohe kahe käega Vaarik pakkumisest kinni ei võtnud. "Ikka mingi edevus ja ahnus said minust võitu. Ma ütlesin lõpuks "jah". Mul oli aastapikkune paanikahoog, kui selgus, et mingit arvestatavat libretot, teksti ei olegi olemas. On erinevad variandid ja üks on rõvedam kui teine, ausalt öeldes. Siis see tuli vähegi esitamisväärsetest repliikidest lihtsalt kokku kirjutada, see kestis aasta ja lõppes mul psoriaasiga," nentis Vaarik.

"Aga selle paanika ja hädaldamise taustal olin ilmselt täitsa ebateadlikult ikkagi ettevalmistunud, nii et kui ma Estoniasse kohale jõudsin, siis ma enam hirmu ei tundnud. Kui ma nägin, millised töötingimused siin on, siis siiamaani on see ainult rõõm olnud. Seda ei oleks ma iial osanud arvata," lisas Vaarik.

Peategelase Eisensteini osatäitja Rasmus Kull rääkis, et Vaarik hakkas lavastades maha lihvima paljusid opereti-näitlemise klišeesid. "Ta tahab, et me suhtleksime väga palju üksteisega ja sellist saali näitlemist oleks vähem, rohkem omavahelist suhtlust. Lauljatel on seda raske teha, sest meie esimene impulss on alati saali pöörata, et inimesed näeksid ja kuuleksid. Ma arvan, et see kombinatsioon läheb lõpuks tööle nii, nagu ta enam-vähem ette kujutab, aga ta on pidanud natukene järeleandmisi tegema, sest saab aru, et igale klišeele ei ole mõtet vastu võidelda, sest võib-olla on need klišeed sellepärast klišeeks saanud, et nad töötavad," rääkis Kull.

Kuigi operetil ja sõnalavastusel on omad erinevused, siis Vaarik tõdes, et žanri mängida ei saa. "See ei ole protsessi mõttes erinev, kas teha koomilist operetti või Edward Albee "Kes kardab Virginia Woolfi?"," ütles lavastaja.

Vaariku sõnul on opereti algintriig naeruväärne. "Kui ma alguses seda stsenaariumit uurima hakkasin, siis meenusid Viivi Luige sõnad, et me elame unikaalsel ajal, kus rumalus ei ole häbiasi. Seda lugedes sain ma aru, et selliseid aegu oli ikka veel ja veel," rääkis Vaarik 1874. aastal Viinis esietendunud operetist, millest kohalik konservatiivne publik algul ülemäära ei vaimustunud. Berliinis ja Pariisis saatis Straussi operetti aga menu.

Lavakunstikooli tudeng Oliver Reimann tegutseb Estonias Vaariku assistendina. "Mul on väga hea meel, et Andrus mind kutsus ja et ma saan siin katsetada, proovida. See on väga hea koht, kus assistendina näha, kuidas see suur masin töötab," sõnas Reimann ning lisas, et suurtele ooperilauljatele instruktsioonide jagamine tekitab parajalt aukartust.

"Juhendada Jassi Zahharovit, kuidas pista käsi taskusse ja võtta välja confetti tekitab proovi eel natuke ikka hirmu, aga kui inimestega juba esimese proovi ära teed, siis edasi on väga tore," ütles Reimann.

Opereti lavastaja tõdes ise, et tal endal laulmine nii hästi välja ei tule. "Ma oskan laulda, aga see vaev ja töö, mis kulub esitamisväärse tulemuse saavutamiseks, ei tasu ära. Mu aju ja häälepaelte vahel on ühendus väga pisteline," sõnas Vaarik.

Vaariku lavastatud "Nahkhiir" esietendub 30. mail. Lavastuse kunstnik on Kristjan Suits, valguskunstnik Priidu Adlas, koreograaf Marina Kesler ja muusikajuht Arvo Volmer.

Lavastuses teevad kaasa Reigo Tamm, Rasmus Kull (Vanemuine), Kadri Kõrvek, Arete Kerge (külaline), Elena Brazhnyk, Kristel Pärtna, Heldur Harry Põlda, Rafael Dicenta, Helen Lokuta, Karis Trass, Tamar Nugis, René Soom, Mart Madiste, Mehis Tiits, Jassi Zahharov, Rauno Elp, Janne Ševtšenko, Kadri Nirgi, Mart Laur, Andrus Vaarik (Endla).