Sel suvel toob Ugala teater publiku ette kunstnik Paul Kondasest rääkiva lavastuse. Lisaks maalimisele osales Kondas näiteks vabadussõjas ja oli hiljem kooliõpetaja.

Lavastaja Tanel Ingi sõnul oli Kondas väga uuendusmeelne inimene. "Kui ilmus mõni uus tehniline vidin, siis Kondas pidi selle endale kohe soetama. Kuna ta oli poissmees, siis raha tal olevat olnud," rääkis ta "Ringvaates".

Oma väljaütlemiste poolest meenutas Kondas segu Jaan Tatikast ja Ivan Oravast, märkis Ingi. "Ju tal see pea töötas kogu aeg nagu koorelahutaja. See on täitsa müstika, kui palju ta jõudis ja kui palju ta tegi. See kõik on väga põnev maailm."

Lavastuses "Kondas ja maasikasööjad" kehastab nimitegelast Ott Sepp. Näitleja sõnul oli Kondas väga lahe mees ning tal on väga hea meel, et just talle seda rolli pakuti. "Ta väga põles kõigest, mida ta tegi. Ta võis küll jätta inimestele mulje, et ta on natuke veidrik või erak, aga tegelikult ta ei olnud seda teps mitte. Võib-olla oli ta just natuke intelligentsem kui kõik ülejäänud," lausus Sepp.

Paul Kondas elas Viljandis kuni oma surmani. Kondase keskuse juhataja Mari Vallikivi sõnul oli Tartu tänaval asuv kodu kunstnikule väga oluline koht, sest peamiselt maalis ta just seal. "Tal oli üks väike tuba ja ta maalis niimoodi, et ta kasutas tänavavalgustust, ta hoidis elektrit kokku."

Küll aga tegid kunstnikule pahameelt naabrid, kelle pärast tal pidevalt korgid läbi läksid. "Ta oli inimene, kes kirjutas instantsidele lõputult kirju. Mitte kaebekirju, vaid tal olid ikka pedagoogina lahendused," sõnas Vallikivi.

Kuigi Kondas oli poissmees, meeldisid talle ilusad ja targad naised, märkis Vallikivi. "Aga ta ei võtnud neid ühtegi koju, sest nad oleksid hakanud segama tema loometööd."

Üks naisterahvas, kellega põline poissmees väheke paremini läbi sai, siiski oli. Kondase pikaaegne kolleeg koolis töötamise päevilt, Klaara Rebane, imetles kunstnikku kogu südamest. Proove tehes selgus, et Klaara Rebasega on oma side ka näitleja Peeter Jürgensil. "Klaara Rebane oli minu naabrinaine, mis andis sellele tükile minu jaoks väga kummalisi meenutusi ja seoseid," lausus Jürgens.

Enamik tekste, mis laval kõlavad, pärinevad Kondase päevikutest. "Temast jäi väga palju materjali maha, aga see ei ole kindlasti selline dokumentaalne kuiv elulugu, vaid mina nimetaks, et seal on päris palju maagilist realismi. Tegelased tema maalidelt sekkuvad ja see selle loo käima panebki," avas lavastaja Tanel Ingi.

Nii Ott Sepp kui ka Mari Valikivi rääkisid, et surm oli Kondasele oluline teema. Oma peatsest lahkumises hakkas kunstnik sugulastele kirjutama mitukümmend aastat enne oma surma.

"Ma leidsin juba 1954. aastast sugulastele kirjutatud kirjad, et tervisega on nüüd sealmaal, et ma olen suremise staadiumis, tulge kohe. Kui lahkun varem, siis helistan, kui mitte, siis lasen naabritel helistada. Ja et võib-olla rohtudel abil püsin veel kaks-kolm päeva hinges ja kui te tulete, siis on juhised, et orkester olgu matustel ja nii edasi," kirjeldas Vallikivi.

Oma matuseid planeeris ta väga põhjalikult. "Tema kindel tingimus oli see, et tema tuleb matta mõne sakslase peale, mingi vana saksa paruni peale. Ta põlgas sakslasi lapsepõlvest peale, sest ta sündis 1900. Ta väga sügavalt põlgas ka Nõukogude okupatsiooni, aga sakslasi isegi natuke rohkem," märkis Sepp.

Paul Kondas suri 1985. aastal 85-aastasena kodukohas Viljandis. "Oli selline fakt, et kui ta oli viimast korda saunas käinud, siis ta oli öelnud, et ongi viimane saunakord ja nüüd ma lähen ja suren ära. Mõne päeva pärast oligi asi tõeks saanud," rääkis lavastaja.