"Sain nominatsioonist teada varem, aga ma olin päris kindel, et Pärnu-Jaagupi õde ei valita, saavad suured ja tähtsad ja mina ei ole mitte keegi," ütles aasta õeks valitud Pärnu-Jaagupi õenduskodu õendusjuht Regyta Eriste.

Kui talle helistati ja teatati, et ta on valitud aasta õeks, hakkas ta enda sõnul nutma. "Mind valdas tunne, et kas ma olen seda väärt. Tulid ette mingid hetked, kus ma olen vigu teinud ja eksinud, aga mu kallis sõbranna Maret lohutas mind, et ei valita aasta täiuslikumat õde ja tegemist ei ole elutööpreemiaga. Siis tekkis tohutu tänutunne."

"Kui ma olin viletsake ja mind siia toodi, siis Regyta hakkas mulle meeldima," ütles Pärnu-Jaagupi õenduskodu elanik, 90-aastane Helmi. "Kui midagi muret oli, siis ikka rääkisin temaga."

Regytal on Pärnu-Jaagupi õenduskodus vaja silm peal hoida 65 patsiendil ja hoolealusel. Lisaks tegeleb ta paberimajandusega.

"See, et me oleme siin inimese elu lõpus temaga koos, on tohutult väärtuslik aeg. Inimesed, kes on veel võimelised suhtlema, nad on nii targad, neil on elukogemust ja nendega saab nii palju nalja. Me oleme alati noored, vähemalt kord nädalas peetakse ikka tudengiks. Kui siin on 100-aastased inimesed ja mina olen 51-aastane, siis olen veel suhteliselt noor," muheles Regyta.

Arstiks tahtis ta saada juba lapsepõlves ning läks 14-aastasena Tallinna keskhaigla sünnitusmajja sanitariks.

"On olukordi, kus inimene läheb õhtul magama ja hommikul enam ei ärka, aga on ka pikemaajalisi minekuid. Siis püüame olla toeks, et inimene ei peaks sel hetkel üksi olema. Kui on võimalik, toetame lähedasi. Kui inimene on läinud, loen mina neile alati vaikselt meie isa palvet ja teen akna lahti. Minus tekitab see rahu. Kui ma näen inimest, kes kannatab, ja ta saab ära minna, siis see on rahutunne," tõi Regyta välja.

Tema sõnul on kõige raskemad olukorrad, kus omastel on raske leppida lähedase haiguse ja tema toimetulematusega ning seda elatakse õdede peal välja. "Peame rohkem rääkima ja omavahel suhtlema."

Regyta on kahe tütre ja kahe poja ema. "Hommikuti 24-tunnisest valvest tulles abikaasa ootab mind. Kui mu auto keerab hoovi, vajutab ta veekannul nuppu ja paneb kohvi hakkama, ja on minu jaoks olemas. Tema on preester, tal on vaikimiskohustus. Mida tema selle teadmisega edasi teeb, on tema vastutus. Ta kuulab. Meil on kokkulepe, et kui ma vajan nõuannet või mingisugust lahendust oma probleemidele, siis ta seda ka pakub," ütles Regyta.

"Mu moto on olnud kõik need aastad, et ma teen ühe päeva paremaks. Nii palju kui see minu käes on võimalik. Mina ei saa nende inimeste elusid muuta, aga ma saan selles päevas midagi paremaks teha," ütles aasta õde.