"Seiklejatel mitte tülitada" kirjeldab tutvumiskuulutuste algust maailmas ning seejärel moe saabumist Eestisse, kus ajalehed hakkasid teatud ninakirtsutuste kiuste neid üksteise võidu avaldama 20. sajandi alguses.

"Minu meelest on ajalehtedes mikrorubriigid väga toredad. On surmakuulutused, tutvumiskuulutused ja vahel on hästi toredad ka ostu- ja müügikuulutused. Eriti, kui ma näen kusagil mõnda väikest rajoonilehte, siis on alati huvitav lugeda, mida seal lõpuks kirjutatakse," rääkis Vahter.

"See näitab tõelist elu palju rohkem, kui see, mis on juhtkirjas või esiküljel," lisas ta.

Raamat on jagatud viieks osaks: juttu on algusaegadest maailmas, seejärel juba esimestest eestikeelsetest kuulutustest, nõukogudeaegsetest kuulutustest, taasiseseisvumisega kaasnenud plahvatusest ning tutvumiskuulutuste kolimisest internetti.

"Esimesed ajalehed hakkasid ilmuma umbes 1650. aasta paiku. Esimesed tutvumiskuulutused tulid umbes 1695. Eestis nii vara päevalehti ei olnud ja kuulutusi ka mitte. Eestisse jõudis see pigem 20. sajandi alguses ja siis toimus plahvatus. Tollal hakkas ilmuma "Kosjaleht", mis oli tegelikult Inglismaa traditsioon. See ilmus Riias paralleelselt vene, saksa, läti ja eesti keeles ning seal on tõesti esimesed eestikeelsed kuulutused," selgitas Vahter.

Ühes varaseimas kuulutuses seisab:

"See on väga iseloomulik 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kuulutuse kohta, sest peale selle, et lihtsalt otsiti, pandi kirja ka see, kui palju sul raha on," selgitas Vahter.

Esimese naisena pani kuulutuse lehte inglanna Helen Morrison 1727. aastal. "Kuna tegemist oli naisterahvale ebasobiva teoga, siis ta pandi selle eest lihtsalt vaimuhaiglasse. Mis temast pärast sai, see ei ole paraku teada," rääkis Vahter.

Muuhulgas võib Eesti ajalehtedest kuulutusi, milleks pakutakse enda lapsi kasulasteks. "Tollal oli tõepoolest ka Eestis seda, et pandi lehte kuulutus, et laps ära anda. See ei olnud küll väga tavaline, aga kuna isiklikumad kuulutused olid väga värske asi, siis ilmselt alguses ei teatud kuidas käituda ning lasti neid läbi. Ühel hetkel need äkitselt kaovad," selgitas Tänapäeva kirjastuse juht.

"Ajalehtede toimetustes oli ka kuulutuste üle vaidlusi. Postimees näiteks teatas, et nemad nii madalaid asju ei avalda. Hiljem nad muidugi avaldasid, aga alguses ütlesid, et avaldavad ainult kõrgeid asju," sõnas Vahter ning lisas, et Postimees tegi erandi ka vabadussõja ajal, mil leht vabadusõjas osalevate sõdurite tutvumiskuulutusi avaldas.