Ene Üleoja sõnas, et tema lapsepõlv jäi sõjaaega. "Seetõttu oli meie elu väga keeruline, aga mul olid erakordselt armastavad vanemad," kinnitas ta ja lisas, et ta ema oli eriliselt lahtise emotsiooniga. "Ma olen tagasi mõelnud, et ta ei olnud Eesti inimese eneseväljendusega, ta julges öelda, kui kallid me oleme, meid silitati ja meid paitati, seega ma olen saanud palju emaarmastust, aga see, kui palju ema pidi muretsema meie eest, on teine teema, sest me põlesime täiesti puupaljaks 1944. aastal Veerenni tänaval."

"Koos meie koduga põlesid ära ka isa muusikariistad, sest ta mängis kolme pilli: viiulit, saksofoni ja klarnetit," mainis Üleoja ja ütles, et ka tema ema oli õppinud eraviisiliselt tšellot. "Abielludes tema muusikukarjäär jäi pooleli, kui sellist nime üldse tohib kasutada, aga ta armastas väga muusikat."

Ene Üleoja jaoks oli muusikani jõudmine väga loomulik. "Ei olnud mingit janu, aga kui kodus räägitakse muusikast ja muusikutest ning mõned nendest aeg-ajalt sattusid ka meile, sest elati kaugel, bussiliiklus oli aeglane ja siis tuldi ning tehti aega parajaks," meenutas ta ja lisas, et loomulik protsess oli seegi, et muusikud panid oma lapsed muusikat õppima. "Mina astusin 1945. aastal Tallinna lastemuusikakooli."

Üleoja sõnul võib öelda küll, et koorijuhtimine on käte abil muusika lahtimõtestamine. "Need on käed, mis peavad kõnelema, sest käed võivad ka lihtsalt tuulutada ja lehvida, ka neid tuulutajaid on olemas, aga käsi hakkab kõnetama siis, kui su enda mõte ja tunne on konkreetne, mida sa tahad väljendada," selgitas ta ja lisas, et olles analüüsinud mitmeid nähtuseid, mis puudutavad dirigeerimist, siis naine peab väga palju rohkem pingutama laululaval, et koori kätte saada.

"Dirigendil räägivad kaasa ka silmad ja kehahoiak, mitte ainult käed, naistel väga suur oht teha oma kehaga valeliigutusi, mehe keha on dirigeerimiseks palju meeldivam," nentis ta ja rõhutas, et dirigent ei tohi minna koori ees sentimentaalseks.