Filmimaailma avastas Priit Pärn enda jaoks 1974. aastal, enne seda õppis ta Tartu Ülikoolis bioloogiat. "Sel ajal Tartu Ülikoolis õppida oli omaette väärtus, eriti see kamp, kes meil oli. Bioloogiast võib kaasa võtta arusaamise, et kõik maailmas on omavahel seotud, aga mitte jäikade sidemetega, vaid lõdvalt," tõdes animafilmirežissöör, karikaturist ja graafik Priit Pärn, kelle mäletamist mööda on talle elutööpreemia antud juba 12 korda.

"Alustasin karikaturistina. Üsna olulisel kohal oli minu jaoks ka sport, käisin legendaarse treeneri Andres Lutsari juures sambotrennis. Minu esimene kokkupuude filmiga oli, et ma olin filmis "Viimne reliikvia" kaskadöör," muheles Priit Pärn.

Olga ja Priidu kohtumislugu, ja see, mis sellele järgnes, on lausa pöörane. Prantsusmaal filmikunsti tudeerinud valgevenelanna Olga ja sinna õpetama tulnud Priit Pärn leidsid üsna ruttu pärast esimest kohtumist ühise keele.

"Üks asi, mis pani meid kohe tiimi, et meist said sõbrad, oli see, et Priit tegi palju graafikat ja mina olen diplomeeritud graafik, meil oli nii paljust rääkida," nentis animafilmikunstnik ja -režissöör Olga Pärn, kes oli ema eeskujul ka liiva-animaator.

Olga sõnul läks ta Prantsusmaale kooli sellepärast, et tahtis alustada režissööri teekonda ning Valgevenes oli see võimatu. "Moskvasse ma minna ei tahtnud, leidsin oma kooli ja leidsin oma Priidu," muheles Olga, kellel on tänaseks eesti kodakondsus ning läbitud ka kõige keerulisem eesti keele eksam.

Seda tähelepanuväärsem on, et Olga pole kunagi käinud ühelgi eesti keele kursusel. "Minu kursus istub siin," viitas Olga Priidule.

Kõige keerulisem kogu asja juures oli Valgevene kodakondsusest loobumine, mis võttis kokku kolm ja pool aastat.

Olga tuli Eestisse 2006. aastal, kaks aastat hiljem nad abiellusid, 2011. aastal sündis Märt.

"Selleks, et Olga lastaks Valgevene kodakondsusest lahti, pidi Märt võtma Valgevene kodakondsuse, et siis koos tulla Valgevenest ära," täpsustas Priit.

Priidu sõnul tulevad neil parimad ideed saunalaval.

Esimene ühine film oli "Elu ilma Gabriella Ferrita", tänaseks on nende koostööna sündinud kümneid filme ja raamatuillustratsioone. Viimane ühine film "Luna Rossa" pälvis lisaks muudele auhindadele EFTA galal aasta parima animafilmi auhinna.

"Filmis on 80 protsenti turvakaamerate pilt monitoris. Turvakaamerad tavaliselt paiknevad kuskil kõrgemal ja kui tegelased liiguvad ja kaamerale lähenevad, siis rakurss muutub. Mingil hetkel on pea ja õlad suured ja jalad tillukesed, sellist asja animeerida, nullist hakata tegema, et see hea välja näeks, on põhimõtteliselt võimatu," selgitas Priit filmi keerukat ettevalmistusprotsessi.

"See on eriversioon, kuidas see tulemus saadakse. Kolmel VAT Teatri näitlejal, Karolin Jürisel, Tanel Saarel ja Ago Sootsil olid seljas anduritega trikood ja nende liigutused salvestusid 3D-nukkudena arvutis. Nukud olid kõik alasti, mina joonistasin neile riided selga," tõi Priit välja.

"Ma tegin enne Olgat ka filme, kui teda ei olnud kõrval, aga kui Olga ei oleks kõrvale ilmunud, siis ma olen üsna kindel, et ma ei oleks filme enam teinud," tõdes Priit, kelle sõnul on neil Olgaga väga vinge tiim.

Olga arvates on neil Priiduga mingi müstiline, fenomenaalne klappimine, mis on võimaldanud kõike seda, mis on juhtunud. "Me saame üksteisest suurepäraselt aru, nii töös kui elus," nentis Olga.